Nuga

lõikamiseks kasutatav tööriist
 See artikkel räägib tööriistast; söögiriista kohta vaata artiklit Lauanuga; filmi kohta vaata artiklit Nuga (film)

Nuga, murdes ka väits, on väga levinud tööriist. See on väike terariist, mida kasutatakse lõikamiseks, torkamiseks, koorimiseks, teritamiseks, puu vestmiseks ja voolimiseks jm otstarbel. Nuga koosneb kahest osast: noa pidemest ja vähemalt üheteralisest teramikust. Noa tera on kinnitatud noapeasse rootsu abil.[1]

Noa osad: pide (10), teramik (4), tera (5), noaots (3), noaselg (6)

Nuge kasutatakse käsitöö kõrval ka paljude muude tegevuste juures, nagu habemeajamine, söömine jms.

Nuga on ka kasutatud relvana, nuga kuulub külmrelvade hulka.

Ajalugu

muuda
 
Nuga Rootsist koos tupega, pildil on näha ka tera ja pea ühinemiskohas asuv noapea lõhenemist takistav metallrõngas, nn kolju, koli, lukk

Vanimad nugade leiud osutavad, et esimesed terariistad, millest mõnda võib nimetada käepidemeta noaks, saadi suurema kivitüki lõhkumisel, kui sellise tegevuse tulemuseks oli kättesobiv plaatjas kivitükk, mille vähemalt üks serv oli terav. Sobivaks toormeks on moonde- ja sette- ning vulkaanilised kivimid nagu kvarts, ränikivi, obsidiaan või basalt[viide?].

Nimetus

muuda

Eesti rahvalauludes kohtab harvemini noa nimetust "kurask", lõunaeesti murretest pärineb "väits", millega on seotud ka lõikumist ja tahumist tähistav verb "vestma", Põhja-Eestist on tulnud aga nüüdseks üldlevinud sõna "nuga". Peamiselt tupenuga tähistav "puss" (pussnuga, pussak, pusu) pärineb arvatavasti samuti Eesti enda aladelt. Lõuna-Eestis ja Lääne-Saaremaal võib kohata läti laensõna "tuuts" või "tunts" – reeglina tähistab see suurt seatapunuga.[1]

Vaata ka

muuda
 
Käekaitse ja nn veresoonega pussnuga ehk puss
 
Võinuga (vasakul) ja kööginuga

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Viires, Ants (2009). Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Ilo. Lk 33.

Välislingid

muuda