Paavstlik Teaduste Akadeemia

Paavstlik Teaduste Akadeemia, ka Vatikani paavstlik teaduste akadeemia, ka Paavsti teaduste akadeemia (ladina keeles Pontificia Academia Scientiarum) on Vatikani teaduste akadeemia, üks paavstlikke akadeemiaid.

Paavstliku Teaduste Akadeemia peahoone fassaad Casina Pio IV hoonekompleksis
Casina Pio IV hoonekompleks Vatikani aedades

Paavstliku teadusakadeemia asutas 1936. aastal paavst Pius XI eesmärgiga edendada matemaatika, füüsika- ja loodusteaduste arengut ning epistemoloogiliste probleemidega seotud uuringuid.

Paavstliku teadusakadeemia eelkäija oli 1847. aastal paavst Pius IX asutatud Accademia Pontificia dei Nuovi Lincei.

Akadeemia tegevus hõlmab kuut peamist valdkonda:

Paavstliku teadusakadeemia peakorter asub Vatikani aedades paiknevas Casina Pio IV hoonekompleksis. Samas kompleksis asuvad ka kaks teist paavstlikku akadeemiat – Paavstlik Sotsiaalteaduste Akadeemia ja Püha Thomas Aquinase Paavstlik Akadeemia.

Akadeemia president

muuda
 
Werner Arber, Paavsti TA president aastatel 2010–2017
 
Joachim von Braun, Paavstliku Teaduste Akadeemia president (alates 2017. aastast)

Paavsti TA presidendi nimetab Rooma paavst akadeemikute hulgast. Aastatel 2010–2017 oli akadeemia presidendiks Šveitsi mikrobioloog ja geneetik, nobelist Werner Arber. Arber oli presidenditoolis esimene usutunnistuselt protestant ja ühtlasi esimene mittekatoliiklane.[1] Alates 2017. aastast juhib akadeemiat saksa põllumajandusteadlane Joachim von Braun.

Varasemad presidendid

muuda

Akadeemia struktuur

muuda

Paavstliku Teaduste Akadeemia teadusalad on jagatud üheksasse valdkonda:

Liikmeskond

muuda

Paavstliku Teaduste Akadeemia uusi liikmeid valib akadeemikute kogu, kuid kinnitab paavst. Akadeemiasse liikmete valimisel ei oma tähtsust kandidaadi poliitilised ega ka religioossed vaated.

Esialgu koosnes akadeemia 80 liikmest, kelle seas oli 70 eluajaks valitud akadeemikut (itaalia keeles Accademici ordinari). 1986. aastal tõstis paavst Johannes Paulus II eluksajaks valitud liikmete arvu 80-le.

Akadeemia liikmete seas on olnud palju tuntud teadlasi, sealhulgas 1936. aastal valitud Ernest Rutherford, Guglielmo Marconi, Max Planck, Niels Bohr, Erwin Schrödinger, Georges Lemaître ja Thomas Hunt Morgan, 1955. aastal valitud Otto Hahn, Hermann Weyl, Werner Karl Heisenberg ja Artturi Ilmari Virtanen, samuti Paul Dirac (1961), John Carew Eccles (1961), Felix Andries Vening Meinesz (1964), Rita Levi-Montalcini (1974), Victor Weisskopf (1975), Abdus Salam (1981) ja paljud teised.

Ainuüksi Nobeli auhinna laureaate – Pieter Zeemanist (NP 1902) Gerhard Ertlini (NP 2007) – on akadeemias olnud kokku 75.

 
Jürgen Mittelstraß, saksa filosoof, Paavstliku TA liige (2002) ja Tartu Ülikooli audoktor (2003)

Kuulus dirižaabliehitaja ja Arktika uurija Umberto Nobile valiti akadeemiasse 1936. aastal.

Eestiga seotud akadeemia liikmed

muuda

Akadeemia liikmed (Accademici ordinari)

muuda
 
Luigi Luca Cavalli-Sforza, itaalia populatsioonigeneetik
 
Yves Coppens, prantsuse antropoloog
 
Paul J. Crutzen, Hollandi atmosfäärikeemik, Nobeli auhinna laureaat
 
Beatrice Mintz, USA embrüoloog
 
Martin Rees, Briti astrofüüsik ja kosmoloog
 
Wolf Singer, saksa neurofüsioloog
 
Edward Witten, USA füüsik

Akadeemia liikmed staatusega perdurante munere

muuda
 
Guy Consolmagno, Paavstliku TA liige, Vatikani Observatooriumi direktor

Piiratud liikmeksoleku ajaga on akadeemis ex officio (ameti poolest) sinna kuuluvad ametnikud. Need liikmed on staatusega perdurante munere:

Akadeemia auliikmed (Accademici Pontifici Onorari)

muuda

Viited

muuda

Välislingid

muuda