Mine sisu juurde

Barokk (muusika)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Barokkmuusika)

Barokk (portugali keeles barroco, 'ebaregulaarne või sibulakujuline pärl') muusikastiil, mida iseloomustab eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistatud, efektne ja emotsionaalne muusika.

Barokkstiili domineerimise aega umbes aastatel 1600–1750 nimetatakse euroopa muusikas barokiajastuks.

Barokkstiilis muusikat nimetatakse barokkmuusikaks.

Barokkstiil

[muuda | muuda lähteteksti]

Kontseptuaalne kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Barokkstiil 1600. aastatel

[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikastiili muutumist võrreldes varasemaga tajuti selgelt juba 1600ndate alguses. Leidus heliloojaid, kellele moodi läinud uus muusikastiil ei meeldinud ja kes püüdsid säilitada vana muusikastiili. Vana ja uue pooldajate diskussiooni käigus hakati eelmist muusikastiili nimetama vanaks stiiliks (stile antico) ja sellele vastavat kompositsioonimeetodit esimeseks praktikaks (prima pratica) ning uut muusikastiili moodsaks stiiliks (stile moderno) ja sellele vastavat kompositsioonimeetodit teiseks praktikaks (seconda pratica).

Vana stiili ehk esimest praktikat iseloomustas

Uut stiili ehk teist praktikat iseloomustas

Barokkstiil 1700. aastatel

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste "barokk" muusikastiili nimetusena tuli muusikas käibele alles iroonilises kontekstis seoses Jean-Philippe Rameau ooperi Hippolyte et Aricie esietendusega Pariisis oktoobris 1733, mille kohta ilmus mais 1734 väljaandes Mercure de France anonüümne kriitika (‘Lettre de M*** à Mlle*** sur l’origine de la musique’, pp. 868–70). Anonüümne autor vihjas varjatult, et uues ooperis oli kõik du barocco (moondunud pärli sarnane) ja kurtis, et ooperi muusikal puudusid läbivad meloodiad, see oli dissonantside ja pidevalt muutuvate helistike ning vahelduva meetrumi tõttu ebastabiilne ning selles vahetus kogu aeg kompositsioonimeetod.

Baroki kriitika jätkus ka Jean-Jacques Rousseau "Muusikasõnastikus" (Dictionnaire de musique, 1768) märksõna "barokk" all: "Barokkmuusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, laulmine on pingutatud ja ebaloomulik, intonatsioon on raskepärane ja liikumine vaevaline." (BAROQUE. Une Musique Baroque est celle dont l'Harmonie est confuse, chargée de Modulations de Dissonnances, le Chant dur & peu naturel, l'Intonation difficile, & le Mouvement contraint. Il y a bien de l'apparence que ce terme vient du Baroco des Logiciens.)

Barokkstiili kirjeldus tagantjärele

[muuda | muuda lähteteksti]

Tagantjärele on barokile omistatud erinevaid tunnuseid:

Siiski enamik neist tunnustest ei ole absoluutsed. Näiteks

Seega need omadused kirjeldavad pigem barokiajastu väga üldist renessansist eraldamist kui piiritlevad barokki võrreldes kasvõi näiteks sellele järgnevate muusikastiilidega.

Barokkmuusikat ja selle vaimsust analüüsides jääb eristava tunnusena pinnale ainult teatud eriline suhtumine muusika emotsionaalsesse väljendusse. 1540. aastatest kuni vähemalt 1720. aastateni kasvas sellise muusika osatähtsus, mida kasutati järjest afektiivsemate seisundite väljendamiseks, olgu need siis inspireeritud tekstist või mitte. Selline heliloojate järjest suurenev ülima emotsionaalse väljenduslikkuse taotlus viiski lõpuks ekstravagantse stiilini, millele 18. sajandi keskel anti kriitikute poolt pilkav koondnimetus "barokk". Samas, kui sellesse pilkesõnasse kodeeritud ebaõnnestumisele, ülevõimendatusele, kummalisusele, grotesksusele ja maneeridele mitte eriti mõelda, on barokkmuusikat võimalik pidada ka lihtsalt ilusaks.

Kompositsioonitehniline kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Barokkmuusika pingelisus, dünaamilisus, äärmuslik tundelisus ja efektne teatraalsus kutsusid paratamatult esile muudatusi ka muusika kompositsioonitehnikas:

  • senise neutraalse kirikulaadide süsteemi asemel võeti kasutusele harmoonia suuremat pingestatust võimaldav duur-moll-süsteem;
  • kui varasemas polüfoonilises faktuuris olid hääled kaalukuselt võrdsed, siis baroki üheks tüüpilisemaks faktuuriks kujunes ühehäälne meloodia (monoodia), millele lisanduvad hääled moodustasid homofoonilise saate. Polüfooniline mõtlemine siiski ei kadunud ka baroki ajal ja saavutas uue kulminatsiooni Johann Sebastian Bachi harmoonilise kontrapunkti näol;
  • tekkis uus heliteost koos hoidev element: generaalbass ehk basso continuo (itaalia keeles 'pidev bass'). Generaalbass kujutas enesest pidevalt kõlavat bassimeloodiat koos juurdekuuluva harmooniaga. Generaalbassi partiid võis mängida kas üks või mitu muusikainstrumenti. Tavaliselt bassimeloodiat mängis kas viola de gamba, tšello ja/või fagott, millele võis lisanduda violone või kontrabass ning harmooniat võis mängida näiteks orel, klavessiin, lauto, teorb või harf, nad kõik väiksemates rühmades või ka koos. Generaalbassiga seotud harmoonia noteeriti bassimeloodia konkreetse heli ala- või ülapoolele märgitud numbrite abil, mis tähistasid antud helist üles ehitatava akordi intervallistruktuuri. Kuna kirja oli pandud ainult bassiliin ja harmoonia, siis harmooniapillide mängijate jaoks oli tavaline konkreetne realisatsioon improviseerida. Generaalbassiga sarnast akordimärkide süsteemi kasutatakse tänapäeval levimuusikas;
  • muusikalise materjali loomisel kasutati arvsümboolikat ja matemaatilisi proportsioone;
  • motiividel oli tihti sümboli tähendus, mis pidi võimendama teatud afekti, näiteks ristimotiiv B-A-C-H;
  • armastatud kompositsioonitehnikaks kujunes fuuga, mis võimaldas luua avatud vorme.

Muusikažanrid barokiajastul

[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperi sünd 1600. aasta paiku mõjutas oluliselt järgneva sajandi muusikat. Barokkooperi virtuoossed aariad lõid nö "erutatud laulmisstiili". Kuulsaimad ooperiheliloojad olid näiteks Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel. 17. sajandi keskel sai alguse sajandipikkune kastraatlauljate kummardamine. Kuulsaim kastraat oli itaallane Farinelli. Kui Itaalias sündis ooper, siis Prantsusmaal õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist oli palju vokaalnumbreid.

Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria.

Kantaat, oratoorium, passioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvormekantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste esituskoosseisude poolt.

Concerto grosso

[muuda | muuda lähteteksti]
Evaristo Baschenise maal, millel on kujutatud barokkinstrumente, sealhulgas rataslüüra, klavessiin, viola da gamba, lauto, viiul ja barokk-kitarr

17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" – kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Žanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo Corelli. Soolokontsertide meister oli Antonio Vivaldi.

Teised populaarsemad pillid sellel perioodil lisaks viiuli perekonna pillidele olid klavessiin, orel, lauto. Kasutusele võeti oboe, fagott, metsasarv, klarnet.

Tantsusüit

[muuda | muuda lähteteksti]

Barokiajastul hakati tantsumuusikat looma ka kontsertteostena. Populaarseim žanr olid tantsusüit.

Klahvpillimuusika žanrid

[muuda | muuda lähteteksti]

Barokk ei teinud selget vahet erinevatele klahvpillidele (orel, klavessiin, klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal.

Kompositsioonimeetodid barokiajastul

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi barokiajastul peeti polüfooniat juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm – fuuga. See oli enamasti kahe- kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal- kui ka instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on Johann Sebastian Bach, kes armastas fuugat ja viis selle kõrgeimale tasemele.

Muusikast mõtlemine barokiajastul

[muuda | muuda lähteteksti]

Barokiajastul mõeldi muusikast kolmel moel:

  • 1. musica theoretica ehk musica speculativa, mis kujutas enesest heli ja muusika struktuuride teoreetilist mõtestamist ning mida õpetati ladinakoolis ja ülikoolis osana vabade kunstide (artes liberales) õppekavast;
  • 2. musica practica, mis kujutas enesest praktilist musitseerimist ehk tänapäevases mõttes heliloomingut ja interpretatsiooni kahes valdkonnas
    • musica plana, mis kujutas enesest ühehäälsete koraalide laulmist
    • musica mensurabilis, mis kujutas enesest mitmehäälse polüfoonilise figuratiivse muusika loomist ja esitamist
  • 3. musica poetica, mis kujutas enesest tegelemist heliloomingu retooriliste aspektide ja muusika helikeele printsiipidega. Muusikat mõisteti keelena, millele rakenduvad kõnekunsti ehk retoorika ning poeesia ehk luulekunsti reeglid. Seetõttu hakati sel ajal rääkima ka igale heliloojale omasest helikeelest. Õpetus muusikalisest retoorikast oli seotud tekstis olevate kujundite seadmisega muusikasse ja nende tõlgendamisega. Muusikalist retoorikat sümboolselt tõlgendati (formaliseeriti) ka helidesse: näiteks
    • kõrge heli võis tähendada kõrgust ning seda kasutati, kui näiteks tekstis oli juttu kõrgest mäest või taevast,
    • madal heli seevastu tähendas sügavust (orgu või põrgut);
    • kromaatiline pooltoon võis väljendada valu ja piina;
    • paus võis tähendada vaikimist ja surma.

Barokiheliloojad ajajoonel

[muuda | muuda lähteteksti]
Baldassare GaluppiFrancesco GeminianiGeorg Friedrich HändelDomenico ScarlattiJohann Sebastian BachJean-Philippe RameauGeorg Philipp TelemannAntonio VivaldiTomaso AlbinoniFrançois CouperinAlessandro ScarlattiHenry PurcellArcangelo CorelliJohann PachelbelJean-Baptiste LullyHeinrich SchützGirolamo FrescobaldiGregorio AllegriClaudio MonteverdiJacopo Peri