Mine sisu juurde

Palsamipappel

Allikas: Vikipeedia
Palsamipappel
Palsamipappel (Populus balsamifera)
Palsamipappel (Populus balsamifera)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond Pajulised Salicaceae
Perekond Pappel Populus
Liik Palsamipappel
Binaarne nimetus
Populus balsamifera
L.
Palsamipapli looduslik levila
Palsamipapli looduslik levila
Sünonüümid
  • Populus tacamahacca Mill.
  • Populus candicans Aiton

Palsamipappel (Populus balsamifera) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik. Eestisse on palsamipappel pargipuuna sisse toodud 18. sajandil.[1]

Palsamipappel on Põhja-Ameerika üks põhjapoolsema levikuga lehtpuid. Kasvab boreaalse vööndi mäestikes kui ka tasandikel kogu kontinendi ulatuses.

Palsamipappel on vastupidav, kiirekasvuline ja lühiealine puu, elades harva vanemaks kui 200 aastat.[2] Lehed on ümara alusega ja pikalt ahenevad, pealt tumerohelised, alt rohekasvalged ja veidi kleepuvad.[3]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljuneb seemnetega, kuid enamasti vegetatiivselt. Palsamipappel on kahekojaline puu, see tähendab, et ühel puuisendil on ainult emasõied ja teisel ainult isasõied. Palsamipappel kasvab üksikult või väikeste saludena. Ühe salu puud on tavaliselt ühest soost, kuna on hakanud kasvama ühe ja sama algpuu juurevõsudest.

Levinud Põhja-Ameerika põhjaosas[2], Eestis introdutseerituna parkides, metsakultuurides, hajusalt metsistunult.[3]

Paljud loomad kasutavad palsamipapli oksi toiduks. Lehtedest toituvad mitmete liblikaliste röövikud.

Pehmet heledat puitu kasutatakse ehituses.[2]

  1. Leht, M. (toim.). 2010. Eesti taimede määraja. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu
  2. 2,0 2,1 2,2 Zasada, John C.; Phipps, Howard M. (1990). "Populus balsamifera". In Burns, Russell M.; Honkala, Barbara H. HardwoodsSilvics of North AmericaWashington, D.C.United States Forest Service (USFS), United States Department of Agriculture (USDA). 2. Retrieved 30 August 2012 
  3. 3,0 3,1 Kukk, T. 2009. Eesti taimede kukeaabits. Trükikoda OÜ Greif, Varrak, Tallinn

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]