Mine sisu juurde

Ukraina Kommunistlik Partei

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib Ukraina erakonnast, samanimelise Ukraina NSV-s tegutsenud partei kohta vaata Ukraina Kommunistlik Partei (NLKP)

Ukraina Kommunistlik Partei
Комуністична партія України
Peasekretär Petro Sõmonenko
Asutamine 1993
Ideoloogia
Kohti Ülemraadas 0
Liikmete arv 115 000 (2012)
Meediakanal Komunist (Koduleht)

Ukraina Kommunistlik Partei (lühend: UKP, ukraina keeles: Комуністична партія України) on Ukrainas tegutsev kommunistlik erakond, mis asutati 1993. aastal järglasena 1991. aastal keelustatud Ukraina NSV aegsele Ukraina Kommunistlikule Parteile. Esimeseks sekretäriks valiti 1993. aastal Petro Sõmonenko, kes juhib parteid tänapäevani. Erakonda on kirjeldatud kui venemeelset ja Ukraina riigile "ebalojaalset opositsiooni", mis üritab vältida reforme ja saavutada poliitilisel areenil edu peamiselt mängides valijate nõukogude mineviku nostalgiale.[1] Partei annab välja ajalehte Komunist ja säilitab nii ajalehe kui ka partei järjepidevust oma nõukogude nimekaimuga. Suurem osa UKP toetusbaasist asub Lõuna- ja Ida-Ukrainas.[2]

Kui 1991. aastal Ukraina Kommunistlik Partei suleti, otsisid mitmed endised kommunistid võimalusi oma poliitilist positsiooni Ukrainas säilitada. Kui üks endiste kommunistide rühm asutas kompromissina Ukraina riigiga juba 1991. aasta oktoobris Ukraina Sotsialistliku Partei, siis paljusid kommuniste Sotsialistliku Partei liikmelisus ei rahuldanud ning nemad ootasid ära kommunistliku partei taaslubamise 14. mail 1993.[2]

Ukraina Kommunistliku Partei liikmed pidasid oma "uuendamiskonverentsi" Donetskis 1993. aasta juunis. Partei esimeseks sekretäriks valiti Petro Sõmonenko. Erakond registreeriti justiitsministeeriumis 5. oktoobril 1993 ja 1995. aasta märtsis võttis partei oma teisel kongressil vastu oma programmi. Selle programmis kirjeldati Ukraina kommunistlikku parteid kui töölisklassi parteid ja kommunismi eest võitlejate partei, mis on veendunud sotsialismi võidus. Partei defineeris oma eesmärkidena: võimul olevad "kodanlik-natsionalistlike" ja "antisotsialistlike" jõudude väljatõrjumine avalikust elust; nõukogude taastamine; majanduse ja sotsiaalse omandi taastamine ning riiklik majanduse juhtimine; riigi kriisist välja viimine; ja rahvuste vendluse säilitamine.[2]

1994. aasta valimistel Ukraina Ülemraadasse valiti parlamenti kandidaate enamuse põhimõtte alusel, mis võimendas kommuniste. Ülemraada teises koosseisus oli UKP liikmeid parlamendis 91, mis moodustas suurima fraktsiooni parlamendis. Seetõttu valiti nii raada spiiker ja ka kõige olulisemate komiteede esimehed kommunistlikust parteist. Samuti hääletas UKP fraktsioon parlamendis kõige ühtsemalt.[2]

1998. aasta valimistel suutis UKP esitada kõigile Ukraina Ülemraada 225 kohale kandidaati, mis valimistel valitavad olid, ja kogus 24,7% protsenti häältest, mis oli ülekaalukalt suurim häältekogus parlamendis. Erakondade valimisel sai UKP 84 kohta raadas ning üksikkanditaatide valimistel võitsid kommunistid veel 39 kohta, mis andis 123 saadikuga kommunistidele kokku konkurentsitult suurima koosseisu 450-kohalises parlamendis. Sõmonenkot siiski ülemraada esimeheks valida ei suudetud hoolimata seitsmest katsest, kuid partei teine ​​sekretär Adam Martõnjuk valiti parlamendi esimeseks asespiikriks. Partei säilitas kogu kolmanda koosseisu vankumatu valitsuse- ja presidendikriitika ning kutsus üles taastama kapitalismi taastamisest tingitud hävingut ja taastada nõukogude võim. 1999. aasta presidendivalimistel kandideeris partei esimees Petro Sõmonenko Ukraina presidendiks, kaotades teises voorus ametis olevale Leonid Kutšmale. Ta kogus hääletuselt kokku 37,8% häältest. 2000. aastal suutsid valitsusmeelsed parteid UKP mõjukatelt positsioonidelt parlamendis kõrvale tõrjuda. Kõige suurem saavutus kommunistide jaoks oli selle koosseisu lõpuni Viktor Juštšenko valitsuse kukutamine 2000. aasta aprillis.[2]

2002. aasta valimistele sisenes UKP vähem radikaalsete lubadustega, nõudes peamiselt erastamise piiramist ning korruptsiooni vastu võitlemist. Kommunistlik partei sai ülemraadas kokku 66 istekohta. Aastatel 2002–2003 tegi UKP koostööd Ukraina Sotsialistliku Partei, Julia Tõmošenko bloki ja Meie Ukrainaga valitsusvastaste meeleavalduste korraldamisel. Sõmonenko kandideeris 2004. aasta presidendivalimistel taas presidendiks, kuid sai vaid alla 5% häältest juba esimeses voorus ja jäi valimistel neljandale kohale.[2]

Ebaedu viimastel valimistel märkis erakonna algavat allakäiku ja Regioonide Partei asus kommunistlikult parteilt valijaid üle võtma. 2006. aasta parlamendivalimistel säilitas UKP sarnased valimisloosungid 2002. valimiste lubadustega, kuid said rekordiliselt halva valimistulemuse ja kõigest 21 kohta parlamendis. Hoolimata halvast valimistulemusest moodustas UKP koos Sotsialistliku Partei ja Regioonide Parteiga koalitsiooni.[2]

2007. aasta erakorralistel valimistel lubas UKP põhiseadust muuta, et garanteerida Ukraina neutraliteet ja anda vene keelele teise riigikeele staatus. Valimistel sai erakond 5,4% häältest ja kokku 27 kohta parlamendis ning 2010. aastast moodustas Janukovitši juhtimisel presidendile truu koalitsiooni Regioonide Parteiga ja Lõtvõni blokiga.[3] 2010. aasta presidendivalimistel sai Sõmonenko 3,5% häältest.[2]

28. oktoobril 2012 toimunud Ukraina Ülemnõukogu valimistel sai UKP 32 kohta parlamendis, aga 2013. aastal alanud Euromaidan sai kommunistlikule parteil populaarsusele saatuslikuks. Kogu UKP toetas ühehäälselt Janukovitši võimu kindlustavate seaduste kehtestamist ning keeldus neid hiljem tühistamast ja Janukovitši korraldatud vägivalda hukka mõistmast, samuti nimetas võimule tulnud ajutist valitsust "fašistlikuks" ja kaitses Ida-Ukraina separatiste parlamendis.[4] Seetõttu läksid saadikud ülemraadas isegi füüsiliselt kaklema,[5] kuni ülemraada spiiker Oleksandr Turtšõnov saatis kommunistide fraktsiooni laiali.[2]

Pärast Euromaidani sündmusi ei ole UKP suutnud enam saavutada piisavat populaarsust, et osutuda valituks ülemraadasse. 2014. aasta presidendivalimistel sai Sõmonenko vaid 1,5% valijate häältest ja 26. oktoobril 2014 toimunud ülemraada valimistel said kommunistid 3,9% häältest, jäädes 5% lävendi tõttu esmakordselt parlamendist välja.[2]

2015. aastal algas Ukrainas dekommuniseeriumine, mille sihiks oli eemaldada kommunismi pärand Ukraina avalikust elust. See puudutas ka Ukraina Kommunistliku Parteid – 2015. aastal keelustas Ukraina justiitsministeerium dekommuniseerimisseaduse alusel UKP. Kommunistlik partei ja Sõmonenko on seda otsust kohtus aastaid edasi kaevanud ja palunud keelu tühistada, mistõttu hoolimata algsest keelust toimib UKP Ukrainas tänapäevalgi 22 oblastis. 2019. aastal üritas UKP jälle Sõmonenko presidendikandidaadiks esitada, aga valimiskomitee ei lasknud teda valimistele.[2][6]

Liikmeskond

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimestel aastatel kasvas liikmete arv kiiresti ning 1996. aastaks oli erakonnas liikmeid juba 80 000. 1. jaanuaril 1999 oli erakonnal ligikaudu 140 000 liiget. 2000. aasta jaanuariks oli UKP liikmeskond kasvanud 160 000 liikmeni. Erakonnas on alati olnud rohkesti töötuid ja pensionäre. Pärast Euromaidani on UKP liikmete arv olnud languses, 2018. aastal oli Sõmonenko väitel parteis veel 50 000 liiget.[2]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "FACTBOX: Main Ukrainian political parties". Reuters. 30.09.2007.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Bohdan Harasymiw (2020). "Communist Party of Ukraine". Internet Encyclopedia of Ukraine. Vaadatud 02.06.2022.
  3. Balazs Jarabik; Natalia Shapovalova (juuni 2010). "100 days of President Yanukovych: Ukrainian democracy on hold?" (PDF). FRIDE.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. "Ukraina kommunistid ei osale parlamendi töös, kuni nende kontori süütaja on vastutusele võetud". Delfi. 10.04.2014.
  5. "Ukraina parlamendis toimus kaklus kommunistide ja svobodalaste vahel". Delfi. 08.04.2014.
  6. "ОАСК відкрив справу за позовом голови Компартії Симоненка до Мін'юсту". LB.ua. 05.08.2019.