Enn Roos

Eesti kunstnik
 See artikkel räägib skulptor Enn Roosist, kergejõustikutreeneri kohta vaata artiklit Enn Roosi (treener), direktori kohta artiklit Enn Roosi

Enn Roos (20. september 1908 Tambovi kubermang15. juuli 1990 Tallinn) oli eesti skulptor.

Enn Roos
Sündinud 20. september 1908
Tambovi kubermang
Surnud 15. juuli 1990 (81-aastaselt)
Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Ants Laikmaa ateljeekool, Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala skulptor
Tuntud teoseid Tallinna vabastajate monument (nn pronkssõdur)
Tunnustus Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1947)

Ta kuulus 1939. aastast kunstiühingusse Pallas ja oli 1943. aastal Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu üks asutajatest.

Elukäik

muuda

Enn Roos asus vanematega Eestisse 1912. aastal. Lõpetas 1927. aastal Tallinna Peetri erakooli, õppis aastatel 1926–1928 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja 1927–1928 Jaan Koorti ateljees. 1935. aastal astus Pallase Kõrgemasse Kunstikooli, mille lõpetas 1939. aastal skulptorina.

Ta mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse, tegutses aastatel 1942–1944 skulptorina Moskvas.

Enn Roos töötas aastatel 19471983 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna klaasehistöö, keraamika ja skulptuuri kateedris.[1] Ta oli aastast 1958 professor ja aastatel 1962–1977 skulptuurikateedri juhataja.

Looming

muuda

Enn Roos on loonud monumentaalskulptuuri ja arhitektuuriplastikat. Viljelenud vabaplastikat, modelleerides portreid, olulistikulisi kompositsioone, naisakte ning loomaskulptuure. Materjalidest eelistas ta pronksi kõrval ka mattglasuuriga keraamikat, šamotti, terrakotat ning hilisemal ajal ka polüestervaiku.[2]

1930. aastatel modelleeris hulgaliselt portreeskulptuure riigitegelastest, sh Jaan Poska, August Rei, Otto Tief ja Artur Sirk. Samas on Enn Roos ka joonistanud ja illustreerinud ajakirja Vallatu Magasin 1937 aasta nr 2 esikaane[3]. Sõja ajal Moskvas viibides võttis ta osa Suure Isamaasõja kunstinäitusest ning 1944. aastal toimunud Jüriöö ülestõusu kunstinäitusest. Sellesse perioodi kuuluvad tema tööd "Eesti partisanid", "Isa ja poeg - rahvatasujad" ning "Granaadiheitja".

Pärast sõda valmisid Enn Roosil mitmefiguurilised skulptuurigrupid ("Laulvad lapsed", "Akrobaadid"), portreed kultuuritegelastest ("Richard Sagrits", "Ants Laikmaa") ning hulgaliselt pisiplastikat ("Mängivad karud", "Lammas talledega" jt). Tema tuntumad monumentaalskulptuurid on Tõnismäe haljakul asunud nn Tallinna vabastajate monumendi langetatud peaga sõduri pronksist kuju (nn pronkssõdur; nüüd Kaitseväe kalmistul) ning Harjumäel asunud Viktor Kingissepa pronksfiguur (nüüd Ajaloomuuseumis Maarjamäel).[4]

Teosed

muuda
 
Enn Roos. "Karu", graniit (1939)

Tema tuntuim teos on nn pronkssõdur aastast 1947 (koostöö Arnold Alasega).

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. P. Ruuge, Meie saadikukandidaate. Skulptor Enn Roos - Õhtuleht, 15.03.1961
  2. Leo Gens, Enn Roos 70, Sirp ja Vasar, 22.09.1978
  3. "Vallatu Magasin". ERB. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. september 2018.
  4. F.Matt, Skulptor Enn Roos 60-aastane – Rahva Hääl, 20.04.1968 nr 221
  5. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse andmise kohta, Punaväelane: Punaarmee [7. laskurdiviisi] poliitosakonna ajaleht, 7 november 1947

Allikad

muuda