Mine sisu juurde

Clemens XIII

Allikas: Vikipeedia
Clemens XIII
Sünninimi Carlo della Torre Rezzonico
Valitsemisaja algus 6. juuli 1758
Valitsemisaja lõpp 2. veebruar 1769
Eelkäija Benedictus XIV
Järeltulija Clemens XIV
Sünnikuupäev 7. märts 1693
Sünnikoht Veneetsia
Surmakuupäev 2. veebruar 1769
Surmakoht Rooma

Clemens XIII (Carlo della Torre Rezzonico; 7. märts 16932. veebruar 1769) oli paavst aastatel 1758–1769. Ta oli 248. paavst.

Carlo della Torre Rezzonico sündis Veneetsias jõuka kaupmehe ning senaatori Giovanni Battista Rezzonico ja Vittoria Barbarigo peres. Tema isa ostis 1687. aastal aadlitiitli.

Rezzonico õppis Bolognas jesuiitide kolleegiumis retoorikat ja filosoofiat, seejärel Padova ülikoolis õigusteadust ning sai 1713. aastal doktorikraadi. Pärast õpinguid Roomas Accademia ecclesiasticas töötas ta kohtunikuna ja tema koostatud protokollid avaldati 1759. aastal kolmes köites. 23. detsembril 1731 ordineeriti Rezzonico preestriks ja 19. märtsil 1743 paavst Benedictus XIV poolt piiskopiks. Piiskop Rezzonico pidas 1746. aastal sinodi, taastas kohaliku seminari ja soosis vaeste hoolekannet. Tal oli oluline roll Veneetsia ja Saksa-Rooma keisri vahelises dispuudis Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni üle. Kardinal Rezzonico osales kahel konklaavil 1740–1758.

1758. aasta konklaav

[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens XIII valiti paavstiks 6. juulil 1758 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. juulil kardinal Alessandro Albani poolt. Ta võttis nime Clemens XII järgi.

15. märtsist 6. juulini 1758 toimunud konklaavi viimases voorus osales 44 kardinali. Kuna just enne Benedictus XIV surma olid väga oluliseks saanud arutelud jesuiitide staatusest, moodustusid konklaavil kaks mõjukat fraktsiooni, millest üks pooldas jesuiitide laialisaatmist, teine mitte. Hispaanlased jäid kardinal Joaquín Fernández Portocarrero Mendoza juhtimisel selles küsimuses neutraalseks. Konklaavi esimeses voorus osales 27 kardinali. 24. juunil lahkus konklaavilt kardinal Girolamo de' Bardi. Louis XV nõudel esitas kardinal Paul d'Albert de Luynes veto kardinal Carlo Alberto Guidobono Cavalchini vastu.

Jesuiitide pagendamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Rainiero d’Elci, Giuseppe Spinelli, Carlo Alberto Guidoboni Cavalchini
Riigisekretär Ludovico Maria Torriggiani
Camerlengo Girolamo Colonna di Sciarra, Carlo Rezzonico
Rooma kardinalvikaar Giovanni Antonio Guadagni, Antonio Maria Erba Odescalchi, Marcantonio Colonna

Benedictus XIV viimastel eluaastatel teravnesid Euroopas vaidlused jesuiitide staatuse üle. 3. septembril 1758 sooritati Portugali kuninga José I vastu atentaat, mille kavandamises süüdistati jesuiite. Kui paavst ei soostunud jesuiitide tegevust keelustama, saadeti jesuiidid 16. septembril 1759 Portugalist Kirikuriiki ja Jeesuse Seltsil keelati Portugalis tegutseda. Paavst võttis pagendatud jesuiidid 24. oktoobril 1759 Roomas vastu ja mõistis Portugali tegevuse hukka, kuid seepeale saadeti nuntsius Filippo Acciaiuoli 17. juunil 1760 Portugalist välja ja kutsuti suursaadik Roomast tagasi.

Kevadel 1761 esitas Pariisi parlament nõude jesuiitide tegevuse vastu, kuid Clemens XIII soovitas Prantsusmaa kuningal parlamendi soovitustega antud küsimuses mitte nõustuda. 1762 tegi paavst Prantsusmaa prelaatidele ülesandeks teha kuningale ettepanek loobuda nõunikest, kes tahtsid takistada jesuiitide tegevust Prantsusmaal. 2. augustil 1762 avaldas Pariisi parlament otsuse, mille järgi tuli jesuiidid riigist välja saata. Kui paavst tühistas parlamendi otsuse, nägid Prantsusmaa juhid selles paavsti sekkumist riigi siseasjadesse ja 1. detsembril 1764 tühistati jesuiitide tegevus Prantsusmaal Louis XV dekreediga. 7. jaanuaril 1765 avaldas Clemens XIII bulla "Apostolicum pascendi", milles ta kinnitas kiriku toetust jesuiitidele.

3. aprillil 1767 pagendati jesuiidid Hispaaniast, 3. novembril 1767 Napolist ja Sitsiiliast ning 14. jaanuaril 1768 Parmast. Clemens XIII tühistas seepeale 30. jaanuaril 1768 mõned Parmale kuuluvad privileegid ja ekskommunitseeris Parma hertsogi. Paavst keeldus teiste valitsejate nõudmistele vaatamata langetatud otsust tühistamast, mille peale okupeeris Prantsusmaa Pühale Toolile kuuluvad Avignoni ja Venaissini, Napoli väed aga Benevento ja Pontecorvo. 18. jaanuaril 1769, 20. jaanuaril 1769 ja 22. jaanuaril 1769 esitasid Prantsusmaa, Hispaania ja Napoli suursaadikud paavstile noodid, milles nad nõudsid Jeesuse Seltsi viivitamatut laialisaatmist. Clemens XIII soostus tekkinud olukorda arutama spetsiaalsel konsistooriumil, mis kutsuti kokku 3. veebruariks 1769, kuid paavst suri vahetult enne selle toimumist.

Suhted Napoliga

[muuda | muuda lähteteksti]

1767 suri Kirikuriigis läbisõidul olnud Austria printsess Marie Josephine, kes oli teel Napolisse, et saada kuningas Ferdinando IV naiseks. 8. mail 1768 saabus Rooma tema õde printsess Marie Caroline, kellest sai hiljem Napoli kuninganna.

Suhted Poolaga

[muuda | muuda lähteteksti]

1767 saabus Poolas toimunud tagakiusamise tõttu Rooma Krakówi peapiiskop. Clemens XIII käskis nuntsiusel Antonio Eugenio Viscontil kaitsta katoliiklaste huve Poolas.

Suhted Preisimaaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Preisimaa kuningas Friedrich II lasi 30. jaanuaril 1759 pärast edukat Hochkirchi lahingut võltsida dokumendi, milles paavst olevat teda võidu puhul õnnitlenud.

Suhted Ungariga

[muuda | muuda lähteteksti]

19. augustil 1758 avaldatud apostellikus kirjas "Carissima in Christo" lubas Clemens XIII Ungari kuningal kasutada tiitlit "apostellik majesteet".

Suhted Veneetsiaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Veneetsia taastas pärast Clemens XIII paavstiksvalimist varem katkestatud diplomaatilised suhted paavstiga. Clemens XIII saamisel paavstiks saatis senat paavsti vennale õnnitlused. Clemens XIII saatis 1759 Veneetsia doodžile Francesco Loredanole "kuldroosi."

Suhted kiriku institutsioonidega

[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens XIII tunnustas Abram Atar Poresighi rajatud antoniaanide kongregatsiooni.

3. märtsil 1759 käskis ta kõikidel prelaatidel, kes viibivad Roomas ilma mõjuva põhjuseta, lahkuda Roomast 12 päeva jooksul oma ametipostidele.

1760 määras ta melkiitide kirikus tekkinud segaduse tõttu Baalbeki metropoliidi Maximos II Hakimi uueks patriarhiks, tagandades sellest ametist Athanasius IV Jawhari (Ignatios Jauhar). Jawhar ei tunnustanud paavsti otsust ja ekskommunitseeriti 1764.

23. aprillil 1762 kinnitas ta, et vaidlused mõnede kohtuametnike (konservaatorid) määramise üle tuleb lahendada Roomas.

30. augustil 1763 lubas ta frantsisklaste ordukindralil anda apostellikku õnnistust kaks korda aastas, kuid eelnevalt on selleks vaja saada paavstilt luba.

Ta tunnustas 1764 Val des Choues' kloostri järgi nimetatud ordu konstitutsiooni tsistertslaste reeglite järgi.

18. juunil 1765 vabastas ta Monte Oliveto Maggiore kloostri Pienza piiskopi jurisdiktsiooni alt.

1768 saatis ta laiali Nonantola benediktlaste kloostri mungad, kuid Pius VII taastas kloostri tegevuse.

Liturgilised otsused

[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens XIII lubas 3. jaanuaril 1759 pidada missa armulaua pühitsemisele eelnevat osa (prefatio) pühapäeviti Kolmainsuse auks.

5. septembril 1759 kinnitas ta Sixtus V ja Benedictus XIII määratud indulgentsid Jeesuse nime austamiseks.

3. septembril 1762 lubas ta apostelliku õnnistust anda patriarhidel, priimastel, peapiiskoppidel ja piiskoppidel, kes paluvad selleks paavstilt luba.

Ta kinnitas 6. veebruaril 1765 Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni 26. jaanuari 1765 otsust, milles kinnitati Jeesuse Pühima Südame austamine.

Ta lubas 1766 Hispaanias Loreto litaania pühitsemisel lisada mõiste Mater intermerata järel Mater immaculata mõiste.

Ta tunnustas tsistertslaste riitust.

Ta soovitas kõikidel piiskoppidel tutvustada usklikele katekismust.

Teoloogilised vaidlused

[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens XIII mõistis 2. detsembril 1758 hukka jesuiit Isaac-Joseph Berruyeri teose "Histoire du peuple de Dieu".

14. juunil 1761 mõistis ta hukka Napolis trükitud kristliku doktriini tõlgenduse.

Ta mõistis 27. veebruaril 1764 hukka febronianismi.

Uued piiskopkonnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kanoniseerimised

[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens XIII kanoniseeris 6 isikut 16. juulil 1767

Clemens XIII kuulutas õndsaks 9 isikut

8. veebruaril 1759 kuulutas ta austusväärseks (venerabilis) Ávila Johannese.

Onupojapoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Innocentius XII 1692 avaldatud dekreedi järgi pidi paavst onupoliitikast hoiduma ja võis määrata kardinaliks vaid ühe sugulase. Clemens XIII määras oma vennapoja Carlo Rezzonico kardinaliks.

Ametisse nimetatud kardinalid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Clemens XIII ametisse nimetatud kardinalid

Clemens XIII nimetas ametisse 52 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 2 austerlast ja 1 hispaanlane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XIV.

Clemens XIII kultuuriloos

[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens XIII lasi 1759 keelatud raamatute indeksisse paigutada Denis Diderot' "Encyclopédie" ja Claude Adrien Helvétiuse teose "De l'esprit" ning 1763 Jean-Jacques Rousseau teosed "Émile ehk Haridusest" ja "Lettres écrites de la Montagne".

25. novembril 1766 avaldatud entsüklikas "Christianae reipublicae" mõistis ta hukka kõik publikatsioonid, mis pole kooskõlas katoliikliku dogmaatikaga.

Ta määras teoloog Francesco Antonio Zaccariale aastase pensioni.

Tema ajal rajati Vatikanis Sala Concistoriale.

Kunstnik Anton Raphael Mengs on paavstist teinud portree, tema hauamonumendi rajas skulptor Antonio Canova.

Clemens XIII suri 2. veebruaril 1769 öösel Roomas ajuinfarkti ja maeti 8. veebruaril 1769 Vatikani basiilikasse. Ta oli vahetult enne surma põdenud kopsupõletikku. 27. septembril 1774 maeti tema säilmed samas kirikus ümber.

  • Anonüümne: Vita di Clemente XIII. Venezia, 1769.
  • W. Baum: Luigi Maria Torrigiani (1697–1777) Kardinalstaatssekretär Papst Klemens XIII. "Zeitschrift für Katholische Theologie" 94, 1972: 46–78.
  • Claudio Bellinati: Attività pastorale del card. Carlo Rezzonico vescovo di Padova poi Clemente XIII (1743–1758). Padova, 1969.
  • Bianca Betto: Papa Rezzonico attraverso le lettere inedite del confessore apostolico. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 28, 1974: 388–464.
  • J.P. Burgués: La denegación del "Regium exequatur" a la Constitución "Sacrosancti apostolatus" de Clemente XIII (1762). "Archivum Scholarum Piarum", 19–20, 1986: 203–214.
  • Domenico Caccamo: Le istruzioni per A. M. Durini nunzio in Polonia. M. Colucci, "Studia Slavica Mediaevalia et Humanistica Riccardo Picchio dicata", I. Roma, 1986: 83–93.
  • Bartolomeo Cecchetti: La Repubblica di Venezia e la corte di Roma nei rapporti della religione. Venezia, 1874.
  • Paul Dudon: De la suppression de la Compagnie de Jesus (1758–73). "Revue des questions historiques" 132, 1938: 75–107.
  • F. Fonzi: Le relazioni fra Genova e Roma al tempo di Clemente XIII. "Annuario dell'Istituto Storico Italiano per l'Età Moderna e Contemporanea" 8, 1956: 81–272.
  • Almut Goldhahn: Zurück in die Zukunft. Das Grabmal Clemens XIII. Rezzonico in Sankt Peter. C. Behrmann, "Grab – Kult – Memoria. Studien zur gesellschaftlichen Funktion von Erinnerung". Köln, 2007: 238–254.
  • Donato Gravino: Per la storia del conclave di Clemente XIII. Genova, 1898.
  • G. P. Grimani: Sull'elezione del card. Carlo Rezzonico, vescovo di Padova e sommo pontefice col nome di Clemente XIII (1758). Brevi cenni con documenti e notazioni. Padova, 1875.
  • Franz Joseph Holzwarth: Die Verschwörung der katholischen Höfe gegen Clemens den Dreizehnten. Mainz, 1872.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Erminio Lora, Rita Simionati: Nuove edizioni o analisi di documenti pontifici: Enchiridion delle Encicliche, I, Benedetto XIV, Clemente XIII, Clemente XIV, Pio VI, Pio VII, Leone XIII, Pio VIII (1740–1830). Bologna, 1994.
  • Jerzy Tadeusz Lukowski: The Papacy, Poland, Russia and the Religious Reform, 1764–68. "The Journal of Ecclesiastical History" 39, 1988: 66–94.
  • Andrea Moschetti: Venezia e la elezione di Clemente XIII. Venezia, 1890.
  • Gustave François Xavier Delacroix de Ravignan: Clement XIII et Clement XIV. Paris, 1854.
  • G. Sforza: Papa Rezzonico studiato ne' dispacci inediti d'un diplomatico lucchese. "Memorie dell'Accademia delle Scienze di Torino" 6, 1916: 29–54.
  • Ludwig Veit: Die Kirche im Zeitalter des Individualismus (1648–1800). Freiburg, 1931.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Benedictus XIV
Rooma paavst
17581769
Järgnev
Clemens XIV