Mine sisu juurde

Devoni liivakivi

Allikas: Vikipeedia
Üks Eesti tuntumaid devoni liivakivi paljandeid – Suur Taevaskoda Ahja jõel.
Kallaste paljand on Eesti kõige pikem Devoni liivakivi paljand.
Viljandi lossimägede paljandis paljandub Kesk-Devoni Aruküla lademe liivakivi.

Devoni liivakivi on Devoni ajastul ehk 416–359 miljonit aastat tagasi ladestunud liivakivi.

Liivakivist koosneb suurem osa Eesti all lasuvast Devoni ladestust, mis sadestus Eestit katnud vahelduva veerežiimiga meres. (Sama ajastu kihtides leidub siiski ka savisid, dolokive ja dolomiitseid mergleid, harvem lubjakive.)[1] Sellest koosneb peaaegu kogu Lõuna-Eesti aluspõhja ülemine osa ehk pealiskord.[2]

Eestis pärineb liivakivi eelkõige Alam- ja Kesk-Devonist, jäädes kuni 109 m sügavusse. Kesk-devoni alguses kujunes Eesti aladel 15–47 m paksune madalmeres ja deltaaladel kuhjunud Pärnu lademe liivakivilasund, hiljem settisid Narva lademe karbonaatkivimid ning devoni teisel poolel kuhjusid liivakad setted vaheldumisi savikate kihtidega üle 200 m paksuseks lasundiks, mis jaguneb Aruküla, Burtnieki, Gauja ja Amata lademeks.[1] Devoni liivakivist on Eestis leitud eriti rohkelt just rüükalade fossiile, 19. sajandil uurisid neid Tartu Ülikooli professorid Hermann Asmuss ja Constantin Grewingk.[3]

Üks Eesti tuntumaid devoni liivakivi paljandeid on Suur Taevaskoda Ahja jõel, kuid Lõuna-Eestis leidub neid mitmel pool, näiteks Peipsi ääres ja Tartu linnas Emajõe ääres. Tartus säilinud kolme väikest ja üht suuremat paljandit on geoloog Elga Mark-Kurik nimetanud Tartule iseloomulikeks: "Tartu ja devon on lahutamatud. Ei oska kujutleda seda linna punase liivakivita, nagu pole Tallinnat halli paeta." Liivakivipaljandeid on ka teistes Lõuna-Eesti linnades: Kallastel, Viljandis, Tõrvas ja Karksi-Nuias.[3]

Liivakivipaljandid on omapärased ja Eesti looduses silmatorkavad pinnavormid, mille värvigamma ulatub helehallist punaseni (punase värvi annavad enamjaolt rauaühendid). Neis leidub ka ohtralt veevoolu mõjul tekkinud koopaid. Muredasse liivakivvi tekivad sageli lõhed, samuti uuristavad sellesse urge putukad, imetajad (nt rebased) ja linnudki (nt kaldapääsukesed). Paljandi ümbruses kujuneb omapärane mikrokliima, kus leiavad endale koha mõned haruldasemad sambla- ja samblikuliigid.[4]

Devoni liivakivil on suur majanduslik tähtsus: liiva kasutatakse ulatuslikult ehitusmaterjalina.[2]

  1. 1,0 1,1 "Devon Eestis" Projekti "Geoturism Eestis ja Lõuna-Soomes" koduleht
  2. 2,0 2,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. detsember 2013. Vaadatud 19. septembril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. 3,0 3,1 Ain Vellak, Peep Mardiste "Liivakivi paljandub linnaski" Loodus, 11/1999, lk 34–37
  4. Ain Vellak "Kolm Tartumaa liivakivipaljandit on üle mõõdetud" Eesti Loodus 2011/10

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]