Mine sisu juurde

Massikot

Allikas: Vikipeedia
Värvipigment massikot klaastaldrikul
Massikot loodusliku mineraalina Monte Cristo kaevandusest Clarki maakonnas Nevadas

Massikot, ka massikoo ehk pliikollane[1] on valkjaskollane kuni punaka varjundiga kollane anorgaaniline värvipigment, koostiselt plii(II)oksiid (PbO). Oli tuntud juba antiikajal, kasutati käsikirjade illumineerimisel ning sikatiivõlide (olifa) koostisosana[1]. Tänapäeval kasutatakse enim klaasitööstuses kristallklaasi valmistamiseks.[2]

Massikoti valmistatakse pliivalgest selle kuumutamisel kuni 300° C juures.[1]

Pigment esineb ka looduslikul kujul mineraalina, ent väikestes kogustes ja minevikus kasutati ka loodusest leitut.[2] Massikot võib looduses tekkida pliid sisaldavate mineraalide, nagu galeniit, burnoniit, bulanžeriit, oksüdatsiooniprotsessil.

Pliioksiid esineb kahes struktuurivormis, rombilise ja tetragonaalsena. Tetragonaalne vorm (inglise keeles litharge) on punakaskollane tahke aine, stabiilne temperatuuridel kuni 488° C. Rombiline vorm on kollane tahke kristalliline aine, stabiilne kõrgematel temperatuuridel.[2]

Toatemperatuuril on massikot pehme (Mohsi skaala järgi kõvadus 2) kollane kuni punakaskollane mullataoline kihiline väga tihe mass, suhtelise tihedusega 9,64.[2]

Massikot on hästi kattev ja valguskindel värv, pliisisalduse tõttu mürgine. Värvipigmendina oli see tuntud juba Vana-Egiptuses, hiljem Roomas, Lääne-Euroopa maades keskajal. Massikoti pole teadaolevalt kasutatud õlivärvides, kuid kasutati käsikirjade illumineerimisel munatempera- ja akvarellvärvidega, samuti enkaustika- ja freskomaalis.[2]

Massikot kuulus, otsustades apteegis müüdavate värvide hindade järgi, sh Tallinna apteegi 1695. aasta hinnakirjas, maalipigmentide hulgas pigem odavamate hulka[3].

  1. 1,0 1,1 1,2 Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Litharge (Massicot) Pigment. - Natural Pigments
  3. H. Vinnal. Värvid apteegis. Meditsiini, teaduse ja kunsti seostest varauusaegses Tallinnas. - Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi LI. 2023. lk 129–145

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]