Trooja sõda

Trooja sõda oli üks suurimaid sõdasid, mida on kirjeldatud vanakreeka mütoloogias, vanakreeka ja vanarooma mütoloogia üks keskseid sündmusi.

Trooja sõjast räägitakse paljudes vanakreeka kirjanduse teostes. Homerose "Ilias" kirjeldab sõjastseene Trooja (Ilioni) linna kreeklaste väe poolt, keda "Iliases" nimetatakse enamasti ahhailasteks, harvem danaoslasteks või argiivideks. "Iliase" põhiosa (raamatud II–XXIII) kirjeldab nelja päeva ja kahe öö pikkust perioodi kümne aasta pikkuse Trooja piiramise kümnendal aastal; "Odüsseia" kirjeldab Trooja sõja kangelase Odysseuse koduteed. Teised sündmused on pärandunud teistes eepostes eepilises tsüklis. Sõja episoodid on andnud ainet vanakreeka tragöödiakirjandusele ning rooma kirjandusele, sealhulgas Vergiliusele ja Ovidiusele.

Kas mainitud sõda ka tegelikult aset leidis, on tänini vaidluse all; need, kes sõja ajaloolisusse usuvad, arvavad, et see toimus 13. või 12. sajandil eKr. Sageli eelistatakse Eratosthenese dateeringut 1194–1184 eKr, mis enam-vähem vastab arheoloogilistele tõenditele Trooja VII katastroofilisest põlemisest^[1] ja pronksiaja kollapsile. Muinaskreeklased ise uskusid, et Trooja asetses Dardanellide lähedal. 19. sajandi keskpaigas usuti üldiselt, et nii sõda kui ka linn on puhas väljamõeldis, kuid 1868 kohtus Heinrich Schliemann Frank Calvertiga, et Trooja asus Hisarliki kohal Türgi alal.^[2] Schliemanni ja teiste tehtud väljakaevamiste põhjal jagab tänapäeval enamik uurijaid seda seiukohta.^[3][4] Trooja sõja ajaloolisus on endiselt lahtine. Paljud uurijad uduvad, et lool on ajalooline tuum, kuigi see võib tähendada kõigest seda, et Homerose lood on kokku liidetud mitmesugustest pronksiaja Mükeene kultuuri kandjate piiramiste ja sõjakäikude lugudest.

Trooja sõja müütiline vallapäästja oli Menelaose abikaasa Helena röövimine Trooja kuninga Priamose poja Parise poolt (vt Parise otsus). Seepeale läksid ühinenud kreeklased sõjaretkele Trooja vastu, et kätte maksta. Hoolimata kümneaastasest piiramisest ei õnnestunud tugevalt kindlustatud linna vallutada. Odysseuse nõuandel ehitasid kreeklased suure puuhobuse, millesse kõige vapramad sõjamehed end peitsid, ja teesklesid oma laevade ärasõitu. Hoolimata Kassandra ja preester Laokooni hoiatustest tõid troojalased hobuse linna. Öösel ronisid kreeklased peidust välja ning tegid väravad lahti; nii saadi linn vallutada. Sellele sündmusele viitabki väljend "Trooja hobune". Teise versiooni järgi ehitasid kreeklased nii suure hobuse, et see Trooja väravatest läbi ei mahtunud. Nii lammutasid troojalased ise oma müüre, et puuhobune linna tuua.

Trooja sõja sündmusi kirjeldavad paljud vanakreeka kirjanduse teosed ja kujutavad paljud Vana-Kreeka kunsti teosed. Ei ole ühte autoriteetset teost, mis jutustaks kõik sõja sündmused. Loo saab kätte paljudest allikatest, mis osaliselt üksteisele vastu räägivad. Kõige tähtsamad kirjanduslikud allikad on traditsiooniliselt Homerosele omistatavad eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Kumbki jutustab ainult osa sõjast. "Ilias" katab lühikese perioodi Trooja piiramise viimasest aastast, "Odüsseia" räägib Odysseuse tagasitulekust kodusaarele Ithakale pärast Trooja rüüstamist ning sisaldab mitu tagasivaadet sõja episoodidele.

Eepiline tsükkel sisaldab Trooja sõja eel- ja järellugusid. Sellesse kuuluvad "Küpria", "Aithiopis", "Väike Ilias", "Iliu persis", "Nostoi" ja "Telegoneia". Kuigi need teosed on säilinud ainult fragmentidena, on nende sisu teada kokkuvõtte järgi Proklose teoses "Krestomaatia".^[5] Nende teoste autorsus ei ole kindel. Üldiselt arvatakse, et need on kirja pandud 7. ja 8. sajandil eKr, kui Homerose eeposed olid juba valmis, kuigi arvatakse, et need põhinevad varasemal pärimusel. ^[6]

Nii Homerose eeposed kui ka eepiline tsükkel pärinevad pärimusest. Isegi pärast "Iliase", "Odüsseia" ja eepilise tsükli loomist anti Trooja sõja müüte suuliselt edasi paljudes luuležanrides ja jutustustena. Loo sündmused ja üksikasjad, mis leiduvad ainult hilisematel autoritel, on võib-olla pärimuslikud ja võib-olla sama vanad nagu Homerose eeposed. Trooja sõja müüdid ringlesid ka kunstis, näiteks vaasimaalis.^[7]

Hiljem kirjutasid Trooja sõja ainetel peamiselt näitekirjanikud ja ajaloolased. Hulga näidendeid Trooja sõja episoodide kohta kirjutasid Aischylos, Sophokles ja Euripides.

Ladinakeelsetest allikatest on tähtsamad Vergiliuse "Aeneis" (2. raamatus jutustab Aineas Trooja rüüstamisest) ning hilisladina autorid Dictys Cretensis ("Ephemeris belli Trojani", 4. sajand) ja Dares Phrygius ("Acta diurna belli Trojani", 5. sajand). Keskajast kuni William Shakespeare'ini olid kolm viimast teksti kõikide Trooja sõja kirjanduslike töötluste alus. Isegi Goethe pöördus oma teose "Achilleis" plaanis veel nende poole.

Pärimuse järgi vallandas Trooja sõda sündmuste jada, mille vallandas jumalannade Hera, Athena ja Aphrodite vaheline tüli. Tülijumalanna Eris ei olnud Peleuse ja Thetise pulma kutsutud, ilmus kingitusega: see oli kuldne õun (tüliõun), millele oli kirjutatud "kõige kaunimale". Igaüks kolmest jumalannast väitis, et ta on kõige kaunim ning seega õuna seaduspärane omanik. Nad lasksid otsuse teha lamburil, kes oli oma karja karjatamas. Iga jumalanna lubas noormehele tema soosingu eest midagi: võimu, tarkust või armastust. Noormees, kes oli tegelikult Trooja kuningapoeg Paris, keda oli kasvatatud maal, valis armastuse ja mõistis õuna Aphroditele. Tasuks pani Aphrodite kõige ilusama naise, Sparta kuninganna Helena Parisesse armuma. Parise otsus tõmbas talle nii Hera kui ka Athena viha, ja kui Helena jättis oma abikaasa, Sparta kuninga Menelaose Parise pärast maha, kutsus Menelaos kõik Kreeka kuningad ja kuningapojad Trooja vastu sõtta.

Menelaose vend Agamemnon, Mükeene kuningas, juhtis ahhailaste sõjakäiku Troojasse ja piiras Troojat kümme aastat- Kui paljud kangelased, sealhulgas Achilleus, Suur Aias, Hektor ja Paris, olid surnud, langes linn tänu Trooja hobusele. Ahhailased tapsid troojalased, välja arvatud mõned naised ja lapsed, kelle nad jätsid endale orjaks või müüsid, ja rüvetasid templid, tõmmates endale jumalate viha. Vähesed ahhailased jõudsid elusalt ja tervelt koju, paljud rajasid kolooniaid kaugetel randadel. Roomlased pidasid hiljem oma esiisaks Aineast, Aphrodite poega, ühte troojalastest, kes olevat viinud ellujäänud troojalased Apenniini poolsaarele.

Järgnev jutustus järgib sündmuste käiku Proklose ning "Iliase", "Odüsseia", "Aeneise" ja teiste antiikallikate järgi.

Trooja sõja algfaas kuni esimeste lahinguteni jutustati eeposes "Kypria", mis ei ole säilinud.

Zeus oli kukutanud oma isa Kronose ja saanud jumalate kuningaks; Kronos oli kukutanud oma isa Uranose. Zeus ei olnud oma abikaasale ja õele Herale truu ning tal oli palju suhteid, millest sündis palju lapsi. Et Zeus uskus, et maa peal on liiga palju inimesi, nägi ta ette, et Momos^[8] või Themis^[9] kasutab Trooja sõda, et maa peal oleks vähem inimesi, eriti tema heerostest järglasi.^[10]

Seda toetab Hesiodose jutustus: "Nüüd lahutas kõiki jumalaid tüli: sest just sel ajal mõlgutas taevastes müristav Zeus imelisi tegusid, isegi segada tormi ja maru piiritu maa kohal, ja juba ta ruttas tegema lõppu surelike inimeste tõule, öeldes, et ta hävitab heeroste elu, et jumalate lapsed ei ühtiks viletsate surelikega, nähes nende saatust oma silme ees, vaid et õndsatel jumalatel oleks siitpeale, nagu varemaltki elu ja elupaik inimestest eraldi. Aga nendele, kes olid sündinud surematutest ja inimsoost, ladus Zeus peale vaeva ja kannatust kannatuse otsa."^[11]

 Pikemalt artiklis Parise otsus

Zeus sai kas Themiselt^[12] või Prometheuselt kelle Herakles oli Kaukaasia vabastanud,^[13] teada, et üks tema poegadest kukutab ta, nagu juhtus ka tema isa Kronosega. Teise ettekuulutuse järgi pidi üks merenümf Thetise (Zeus armus temasse, kui nägi teda Kreeka rannikul merest välja tulemad) poegadest saama isast suuremaks.ref>Skoliast Homerose "Iliase" kohta; Hyginus, Fabulae 54; Ovidius, Metamorfoosid 11.217.</ref> Kas ühel või teisel või mõlemal põhjusel^[14] kihlus Thetis kas Zeusi käsul^[15] või teda kasvatanud Hera meeleheaks vana inimkuninga Peleusega, Aiakose pojaga.^[16]

Sõda sai alguse sureliku kangelase kuningas Peleuse ja jumalanna Thetise (Achilleuse vanemate) pulmast. Nad olid kutsunud pidustustele peaaegu kõik Olümpose jumalad. Külalised tõid palju kingitusi.^[17] Ainsa jumalana jäeti kutsumata tülijumalanna Eris. Zeusi käsul ei lasknud Hermes teda uksest sisse.^[18] Eris vihastas ja viskas oma kingitusena uksest sisse kuldse õuna (tüliõuna, το μήλον της έριδος), millele oli kirjutatud "Kõige kaunimale" (καλλίστῃ)^[19][20]. Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite püüdsid õuna kinni samal ajal ning hakkasid omavahel ägedalt tülitsema selle üle, kes neist on kõige ilusam. Ükski teine jumal ei julgenud kellegi kasuks arvamust avaldada, kartes ülejäänute vaenu. Et nad ei jõudnud selles küsimuses lahenduseni, läksid nad jumalate valitseja Zeusi juurde. Zeus ei tahtnud seda valikut enda peale võtta, sest Aphrodite ja Athena olid tema tütred ning Hera oli tema abikaasa ja õde. Ta kutsus Hermese ja tegi talle ülesandeks viia jumalannad Parise, ilusa, kuid üleannetu Trooja kuningapoja juurde, et see otsustaks, kellele õun kuulub. Paris ei olnud oma päritolust teadlik ja teda kasvatati lamburina Ida mäel,^[21] sest ettekuulutuse järgi pidi Trooja tema tõttu langema.^[22] Jumalannad suplesid Ida allikas ning ilmusid Parise ette alasti, kas omal algatusel või Parise soovil. Paris ei suutnud otsustada, ja siis üritas iga jumalanna kingitustega meelitada Parist õuna enesele andma. Hera pakkus Parisele võimu kogu Väike-Aasia üle, Athena pakkus talle tarkust ja sõjakunsti. Aphrodite aga pakkus talle naiseks maailma kõige ilusamat naist Helenat. Paris andis õuna Aphroditele, millega ta kutsus enda peale teiste jumalannade raevu ning need püüdsid nüüd teda kahjustada, nagu said. Pärast mitut seiklust läks Paris tagasi Troojasse tagasi, kus kuninglik perekond tundis ta ära.

[[Pilt:Musicians Troy Museum 9994.jpg|pisi|Muusikute savifiguurid Trooja muuseum]is] Peleusel ja Thetisel sündis poeg, kellele nad panid nimeks Achilleus. Ennustati, et ta sureb kas vanana pärast sündmustevaest elu või noorelt lahinguväljal, saadeks luule kaudu surematuks.^[23] Kui Achilleus oli üheksaaastane, ennustas Kalchas, et Trooja ei lange uuesti ilma tema abita.^[24] Mitme allika järgi püüdis Thetis Achilleuse surematuks teha, kui too oli väike laps. Mõned neist ütlevad, et Thetis hoidis Achilleust igal öösel tule kohal, et tema surelikud kehaosad põletada, ning hõõrus teda päeval ambroosiaga, kuid Peleus sai sellest teada ja keelas selle ära.^[25]

Selle loo mõne versiooni järgi oli Thetis juba mitu poega niimoodi tapnud, nii et Peleuse sekkumine päästis poja elu.^[26] Teiste allikate järgi kastis Thetis Achilleuse Styxi jõkke, nii et kõik tema kehaosad, mis veega kokku puutusid, muutusid haavamatuks.^[27] Et Thetis hoidis poega kannast, siis jäi kand surelikuks ja haavatavaks (Achilleuse kand). Achilleusest sai suurim kõikidest surelikest sõjameestest. Pärast Kalchase ennustust peitis Thetis Achilleuse tüdrukuks maskeerituna. Skyrosesse kuningas Lykomedese õukonda.^[28] Sõja otsustaval hetkel aitas ta poega, andes talle Hephaistose poolt jumalikult sepistatud relvad.

Kaine ning skepsise ja demütologiseerimise poole püüdev Dares Phrygius taandab "Parise otsuse" motiveerivale unenäole.

[[Pilt:Francesco Primaticcio 003.jpg|pisi|Francesco Primaticcio. Helena röövimine. (Aphrodite suunamisel.) 1530–1539]] Kõige ilusam naine maailmas sel ajal oli Helena, Sparta kuninganna, üks Tyndareuse tütreid, kes nüüd pidi Parisele kuuluma. Tema ema oli Leda, kelle Zeus oli luige kujul vägistanud või võrgutanud.^[29] Allikad lahknevad selles, millised Leda neljast lastest, kahtedest kaksikutest, oli sigitanud Zeus ja millised Tyndareus. Helenat peetakse tavaliselt siiski Zeusi tütreks^[30]. Mõnikord nimetatakse tema emaks hoopis Nemesist.^[31]

Paraku oli aga Helena juba abielus. Enne kui Helena oli saanud kuningas Menelaose abikaasaks, olid paljud Kreeka kuningad tal kosjas käinud (vt Helena kosilased). Isa ei tahtnud kedagi neist valida, kartes teiste verist kättemaksu. Et pärast peigmehevalikut Kreekas rahu säilitada, oli Odysseus, üks kosilastest, Tyndareusele selle eest, too oli teda toetanud Penelope kosimisel,^[32] andnud nõu, et Tyndareus nõuaks, et kõik kosilased annaksid vande Helena valikut tunnustada ja Helena abielu kaitsta. Kosilased andsidki tükeldatud hobuse kohal vande, kuigi mitte päris ilma nurinata.^[33]

Tyndareus valis Menelaose, sest tollel oli rikkust ja võimu. Menelaos saatis enda nimel kosja oma venna Agamemnoni. Ta oli tõotanud Aphroditele hekatombi, kui ta võidab Helena, kuid unustas oma lubaduse ning tõmbas enda peale Aphrodite viha.^[34] Menelaos päris Tyndareuse Sparta trooni koos Helena kui kuningannaga, kui Helena vendadest Kastorist ja Polydeukesest said jumalad^[35] ning Agamemnon abielus Helena õe Klytaimnestraga ja võttis tagasi Mükeene trooni.^[36]

Paris tuli diplomaatilise missiooni ettekäändel Spartasse, et Helena Troojasse viia. Aphrodite täitis oma lubaduse. Enne kui Helena nägi Parist paleesse siseneda, laskis Aphrodite poeg Erosel Helena pihta kuldse armastusenoole, mis pani ta Parisesse esimesest silmapilgust armuma. Menelaos viibis parajasti Kreetal^[37] oma onu Krateuse matustel.^[38] Helena ja Paris põgenesid Troojasse.

Mõnes versioonis, näiteks Stesichorosel ja hiljem Euripidesel, ei jõuagi Helena Troojasse. Jumalad, variantides ka Hera üksinda, loovad Helena pettepildi, kelle pahaaimamatu Paris Troojasse kaasa viib. Kogu sõja vältel viibib Troojas üksnes see jumalik fantoom. Ühe versiooni järgi saatis Hera, kes oli endiselt Parise otsuse pärast armukade, põgenejatele tormi.^[37] Tormi tõttu maabusid Helena ja Paris Egiptuses, kus Helena asendati pilvedest tehtud olendiga.^[39] Sealt leidis Menelaos ta pärast sõja lõppu ning pöördus koos temaga Spartasse tagasi.^[40]

Helena röövimisel oli mitu pretsedenti. Io oli röövitud Mükeenest, Europe oli röövitud Foiniikiast, Iason oli röövinud Medeia Kolchisest^[41] ja Trooja printsessi Hesione oli röövinud Herakles, kes oli ta kinkinud Salamise valitsejale Telamonile.^[42] Herodotose järgi julgustas see Parist, kes ei oodanud kättemaksu, sest teistel juhtudel polnud seda olnud.^[43]

Helena abikaasa Menelaos Troojale sõja, et oma naist tagasi saada. Ta kutsus kaasa kuningad, kes olid vande andnud. Menelaose venna ning "Iliase" järgi Mükeene kuninga Agamemnoni juhtimisel mindi sõjaretkele Trooja vastu, mis tegi Herale ja Athenale palju rõõmu.

Homerose järgi käisid Menelaos ja tema liitlane Odysseus Troojasse, kus nad püüdsid edutult püüdsid Helenat diplomaatilisel teel tagasi saada.^[44]

Paris tõi Helena röövimisega Menelaose perekonnale häbi. Et atriidide väärikust ja au taastada, hakkas Menelaos kohe mobiliseerima sõjaväge, mis oleks piisavalt tugev, et Trooja massiivsetest väravatest jagu saada. Selle ülesande juures tuli talle appi see, et tema varasemad rivaalid, kes ilusat Helenat kosisid, olid truudusevande andnud. Odysseuse nõuandel oli Helena isa Tyndareos lasknud kõikidel Helena kosilastel enne otsust vanduda, et nad tulevad väljavalitule tulevikus iga vastase vastu appi. Menelaos palus siis Agamemnonil aidata Helena kosilaste vannet jõustada. Agamemnon jäi nõusse ja saatis saadikud kõikide Ahhaia kuningate ja kuningapoegade poole, et nad täid oma vannet ja tooksid Helena tagasi.^[45] Et Helenal oli olnud palju kosilasi kogu Kreekast, ei olnud Menelaosel kuigi raske võimast väge kokku panna.

Ahhailased piirasid Troojat üheksa aastat. Sõja seda osa mainitakse vähe, pärandunud allikad eelistavad rääkida sõja viimase aasta sündmustest. Pärast esimest maabumist oli kogu sõjavägi uuesti koos alles kümnendal aastal. Thukydides teeb järelduse: rahapuuduse ja ebapiisava proviandi tõttu ründasid nad kõigepealt Trooja liitlasi ning veetsid mõne aja Traakia poolsaarel põldu harides.^[46]

Pärast Menelaose pulma oli Odysseus abiellunud Penelopega ja saanud Telemachos isaks. et sõjast kõrvale hoida, teeskles ta hullu ja külvas oma põldudele soola. Palamedes kavaldas Odysseuse üle, pannes adra teele ette väikese Telemachose. Odysseus pööras kõrvale, et oma poega mitte tappa, ning paljastas sellega oma terve mõistuse ja pidi sõtta minema.^[37][47]

Ent Homerose järgi toetas Odysseus sõjakäiku algusest peale ning käis koos Pylose kuninga Nestoriga vägesid kogumas.^[48]

Nägija Kalchas oli ennustanud, et kui Achilleus sõjast osa ei võta, siis kreeklased Troojat ei võida. Ent Achilleuse ema Thetis teadis, et langeb Trooja all. Sellepärast püüdis ta oma poega kaitsta. Ta peitis Achilleuse noore tüdrukuna riietatuna Skyrose kuninga Lykomedese õukonda. Seal oli Achiileusel suhe Lykomedese tütre Deidameiaga, kes sünnitas talle poja Neoptolemose (vt Achilleus Skyrosel).^[49]

Odysseus ja Diomedes paljastasid Achilleuse, kui nad tulid kaupmehi mängides õukonda ning tundsid Achilleuse ära, kui too imetles relvi, mida nad müügiks pakkusid. Teine lugu räägib, et kui Achilleus kuulis trompetit, haaras ta kaitseks oda, selleasemel et põgeneda. Seepeale asus ta oma nõuniku (kasvataja) Phoinixi (Amyntori poja) ning oma parima sõbra Patroklose saatel asus ta Trooja poole teele. Achilleusele läks korda ainult see, et tema nime mitte kunagi ei unustataks.

Achilleuse viha (tema tüli Agamemnoniga) on Homerose kangelaseepose "Ilias" keskne motiiv.

Artemis karistas Agamemnonit selle eest, et too oli jumalannale pühendatud hiiest ühe emahirve tapnud ning kiitles, et on parem jahimees kui Artemis. Jumalanna ei lasknud Agamemnoni laevastikul Aulisest Boiootias ära sõita, tekitades tuulevaikuse. Preester Kalchase oraakel ütles, et selleks et teekond saaks alata, peab Agamemnon Artemisele ohverdama oma tütre Iphigeneia.

Mõne versiooni järgi Artemis ohverdaski oma tütre. Teiste versioonide järgi viis Artemis ta Taurisesse ning tema asemel ohverdati emahirv. Iphigeneia oli Krimmis taurislaste juures Artemise preestrinna (vaata ka Euripidese tragöödiaid "Iphigeneia Aulises" ja "Iphigeneia taurislaste juures"). Hesiodose järgi sai Iphigeneiast jumalanna Hekate.

Achilleus oli röövinud Briseisi ja teinud ta oma armukeseks. Kui Agamemnonilt sooviti, et ta järgiks Kalchase oraaklit ning annaks omaenda vallutatud voodikaaslase Chryseisi, Apolloni preestri Chrysese tütre, isale tagasi ja nõnda vaigistada Apolloni viha (katku kreeklaste sõjaväes), nõudis ta asendust. Et Kalchas oli enne oraaklit palunud Achilleuselt kaitset, teades, et Agamemnonit oraakel ei rõõmusta, võttis Agamemnon, kes oli Achilleuse peale maruvihane, temalt Briseise ära. Seepeale palus Achilleus oma emalt Thetiselt, et ta mõjutaks Zeusi lasta troojalastel niikaua kõikides lahingutes võita, kuni ta saab hüvituse, ning keeldus edaspidi võitluses troojalaste ja nende liitlaste vastu osalemast. Zeus täitis tema palve.

Kui Achilleus enam lahingutest osa ei võtnud ja kreeklased jäid seetõttu hätta, pani Patroklos Achilleuse sõjarüü selga ja läks lahingusse. Hektor tappis ta kahevõitluses ning sai Achilleuse sõjarüü saagiks. Achilleus tõotas, et ta Patroklost enne ei mata, kui on Hektori tapnud. Saanud oma emalt Thetiselt uue, Hephaistose valmistatud sõjarüü (selle ilukilpi kirjeldades annab Homeros läbilõike Kreeka elust), astus ta Hektoriga kahevõitlusse. Aias oli Hektorit juba haavanud; Achilleus ajas teda kolm ringi ümber Trooja müüride taga ja tappis ta. Achilleus lohistas Hektori surnukeha sõjavankri järel kolm korda ümber Trooja. Kui Hektori isa kuningas Priamos tuli öösel jumalate kaitse all, vanker täis lunastuskingitusi, et poja surnukeha matmiseks vabaks osta, tundis Achilleus talle kaasa. Ka ema veenis teda, andes ka teada, et Zeus soovib surnukeha vabaksandmist. Matuse ja peiede ajaks lepiti kokku üheteistpäevane relvarahu.

"Iliase" esimene sõna "Μῆνιν" tähendab 'vimma'. Kui Achilleus lõpuks ilmutab kaastunnet ja laseb Hektori surnukeha välja lunastada, on kaar, mida "Ilias" kirjeldab, lõpule jõudnud. Eepose viimane laul toob lahenduse (lysis).

Varsti pärast Hektori surma võitis Achilleus veel Memnonit Aithiopiast, Kyknost Kolonaist ja amatsoonide kuningannat Penthesileiat, kellesse ta veel tema surmavõitluses armus (mõne versiooni järgi oli neil armuvahekord; mõnikord öeldakse isegi, et Achilleus vägistas ta veel pärast tema surma). Varsti pärast seda tappis Paris Achilleuse Skaia värava juures: ta laskis Apolloni abiga mürginoolega Achilleusele kanda (Achilleuse kand oli tema ainus haavatv koht). Teise versiooni järgi suri ta noapistest, kui ta relvarahu ajal külastas Trooja kuningatütart Polyxenat. Tema luud pandi kokku Patroklose luudega, ja nagu Aiaski, elas ta pärast surma Leuke saarel Doonau suudmes.

Pärast Achilleuse surma tülitsesid Odysseus ja suur Aias, kes oli nüüd esimene kangelane kreeklaste seas, Achilleuse relvade ja sõjarüü pärast. Odysseus võitis väljakuulutatud võistluse (jumalanna Athena abiga), ja sattus metsikusse raevu ning ründas lambakarja, mida ta pidas kreeklasteks ning kõige suuremat Odysseuseks. Kui ta jälle mõistusele tuli, viskus ta häbist oma teo pärast omaenda mõõga otsa.

Kui kreeklased olid juba peaaegu kümme aastat Troojat piiranud, võtsid nad vangi nägija Helenose, Priamose poja. Nad piinasid teda, kuni ta reetis neile Trooja vallutamise tingimused. Kreeklastele pidid kuuluma Heraklese nooled (need olid Philoktetese käes), nad pidid Troojalt varastama Pallas Athena pühakuju pallaadioni ja nende ridades pidi võitlema Achilleuse poeg Neoptolemos.

Ühe oraakli järgi pidi esimene kreeklane, kes laevadelt maale läheb, ka esimesena surma saama. See oli ka juhtunud: tegu oli Protesilaosega, phylakelaste juhiga.

Philoktetes oli olnud Heraklese sõber ja relvakandja ning sai pärast Heraklese surma tema surmatoovad nooled (mis olid mürgitatud hüdra sapiga) ja vibu, sest ta süütas Heraklese matusetuleriida, mida keegi teine polnud valmis tegema. Ta purjetas kreeklaste ühe juhina seitsme laevaga Trooja alla. Ent teel sai ta Chryse saarel puhates maolt, tõenäoliselt nastikult, hammustada. Et kreeklased ei kannatanud tema valukarjeid ja lehkavat haava, mis ei paranenud, enam välja, pani Odysseus ta Lemnose saarele maha.

Philoktetese mehi hakkas juhtima Medon, Philoktetes aga jäi oma relvadega kümneks aastaks üksi. Ta oli vihane, sest ta oli oma hädas maha jäetud nagu haige loom ning ta tuli teistele meelde alles siis, kui tema teeneid tarvis läks. Odysseus teadis, et Philoktetes ei tule mingil juhul vabatahtlikult Trooja vastu lahingusse. Sellepärast varastas ta Philoktetese relvad ja asus tagasiteele Agamemnoni laagrisse. See ajas Philoktetese marru ja ta järgnes Odysseusele Troojasse. Kui ta lahinguväljale jõudis, tervendas Asklepios või selle poeg Machaon tema haavad, ja pisut hiljem osales ta juba esimestes võitlustes troojalastega, mille käigus tappis ta Heraklese mürginooltega Parise.

Odysseuse riskantne ülesanne varastada pallaadion (puust Athena pühakuju, mis kaitses troojalasi) oli üks tema raskemaid missioone. See oli peidus ühes pühamus Trooja müüride taga. Ühel ööl õnnestus tal kerjuseks riietatuna märkamatult Troojasse tungida. Ainult Helena, kes oli vahepeal abiellunud ühe teise Priamose pojaga, tundis Odysseuse ära. Ta igatses oma kodumaad Spartat, sellepärast ta rääkis Odysseusele, kuidas pallaadioni juurde jõuda, ja ütles, kui palju seal vahimehi oli. Odysseus hiilis pühamu juurde ja likvideeris hääletult vahimehed. Kui pallaadion oli kindlalt käes, läks ta tagasi laagrisse. Edaspidi pidid troojalased end kaitsma ilma sellise jumaliku kaitseta.

Diomedesel peaaegu õnnestus Aineasel võitluses tappa. Aphrodite, Ainease ema, päästis ta, kandes ta lahingust välja. Maruvihane Diomedes haavas Aphrodite randmeliigest, mispeale Aphrodite pillas poja käest ja põgenes nuttes Olümposele, et lasta oma emal Dionel end lohutada. Apollon mähkis siis Ainease pilve sisse ja viis ta Pergamoni, pühasse kohta Väike-Aasias. Seal tervendas ja tugevdas teda üleloomulikul kombel Artemis. Kui Diomedes oli hiljem sõja käigus kahevõitluses Hektoriga, nägi ta troojalaste poolel võitlemas sõjajumalat Arest. Diomedes käskis oma sõduritel organiseeritult taanduda. Arese ema Hera nägi tema sekkumist ja palus Zeuselt luba ajada ta tema õe Athena abiga lahinguväljalt ära. Siis kutsus Diomedes üles Arest otse ründama. Tema oda juhtis Athena ja haavas Arest, kes seepeale põgenes lahingust, laskis Aphroditel end lohutada ning tegeles oma haavaga ning haavatud uhkusega. Seepeale tõmbusid jumaliku kaitseta jäänud troojalased Diomedese viha alt tagasi. Diomedes oli ainus surelik kreeklane, kellel õnnestus kahte Olümpose jumalat haavata.

Lüüklane Glaukos, Bellerophontese lapselaps, ja tüdiid Diomedes kohtusid täis võitlushimu lahinguväljal. Diomedes ei teadnud, kes tema vastane on, aga Glaukos teadis väga hästi, kellega tal tegu on. Ta ütles: „Diomedes, juba minu vanaisa Bellerophon oli sinu vanaisal Oineusel külas." Diomedes torkas seepeale oma piigi mulda, uuendas suguvõsade vahelist sõprust ja vahetas oma raufrüü Glaukose kuldrüü vastu.

 Pikemalt artiklis Trooja hobune

Sõda kestis kümme aastat ning seal osales palju kangelasi, nagu Achilleus, Paris ja Hektor. Lõpuks otsustasid kreeklased üritada kavaluse abil linna vallutada. Nad ehitasid Epeiose juhtimisel hiiglasliku puust hobuse (Trooja hobuse), mis oli seest tühi, ning peitsid mõned oma vapraimad mehed selle sisse. Nad jätsid hobuse kaldale ning ise sõitsid laevadega merele, teeseldes lahkumist. Troojalased nägid hobust ja lahkuvaid kreeklasi ning arvasid, et kreeklased on loobunud linna vallutamisest, naasnud koju ja jätnud neile kingituseks puust hobuse. Kreeklased olid maha jätnud Sinoni, kes troojalasi kingituse ehtsuses veensid. Ennustaja Laokooni ning nägija Kassandra, Hektori ja Parise õe hoiatustele vaatamata vedasid nad rõõmuhõisete saatel hobuse linna sisse, lõhkudes osa oma vallutamatust müürist, sest hobune oli liiga kõrge, et linnaväravatest läbi mahtuda, ning tähistasid oma võitu. Pärast pidu, öö saabudes väljusid hobuse sees varjul olnud kreeklased oma peidupaigast, avasid märkamatult linnaväravad, et ülejäänud sõjavägi saaks linna tungida, ja panid linna põlema. Nüüd ei olnud troojalastel lootustki sõda võita, kreeklased vallutasid hõlpsasti linna. Trooja põletati maha, nii et vähestel elanikel õnnestus pääseda. Kavaluse oli välja mõtelnud Odysseus, Ithaka saare valitseja.

Neoptolemosele ilmus tema isa Achilleuse vaim, ja nõudis, et enne tagasisõitu talle ohverdataks tema armastatu Polyxena. Kreeklased ajasid ta altari ette; seal tappis ta end. Priamose abikaasa Hekabe orjastati. Achilleus oli juba orjastanud Lykaoni ja põgenemiskatsel tapnud. Primamose nõuandjat Antenori säästeti, sest ta oli alati nõu andnud Helena kreeklastele tagasi anda. Väike Aias vägistas Kassandra; seejärel sai Kassandrast Agamemnoni konkubiin ja ta mõrvati koos temaga Mükeenes. (Ta oli kõike ennustanud, aga keegi ei uskunud teda; Apollon, kelle Kassandra oli ära põlanud, oli talle niisuguse needuse peale pannud.) Neoptolemos orjastas Hektori (ja Helenose) lese Andromache, hiljem abiellus temaga.

Kreusa tapeti Troojast põgenemisel. Tema abikaasa Aineas põgenes koos oma heeroldi Misenose, oma isa Anchisese, ravitseja Iapyxi ja oma väikese poja Askaniosega. Nooremate rooma legendide (eeposte), eriti Vergiliuse ("Aeneis") järgi maabus ta pärast pikki eksirännakuid Itaalia rannikul, kus tema järeltulijad asutasid Rooma. Et Aineas oli jumalikku päritolu (tema ema oli Aphrodite), sai veel Gaius Iulius Caesar temaga kiidelda.

• Achilleus (hukkus Parise noole läbi)
• Agamemnon (kreeklaste juht, pärast kojutulekut mõrvasid ta Klytaimnestra ning tema armuke Aigisthos)
• Suur Aias (Telamoni poeg, tappis end)
• Väike Aias (Aias Lokrisest, vägistas Kassandra ja uppus tagasiteel)
• Akamas (Theseuse poeg, Demophoni vend)
• Antilochos (langes Memnoni käe läbi)
• Automedon (Diorese poeg, Achilleuse vankrijuht)
• Demophon (Akamase vend)
• Diomedes (Tydeuse poeg, Argose kuningas, haavas Aphroditet ja Arest)
• Epeios (Panopeuse poeg, laevapuusepp ja Trooja hobuse ehitaja)
• Eteoneus (Menelaose teenri Boethoose poeg, aitas Odysseus tagasisõidul)
• Eumelos (Pherai kuningas, Admetose ja lkestise poeg, üks sõjamehi Trooja hobuses)
• Eurybates (Odysseuse heerold)
• Eurypylos (Euaimoni poeg, Ormenioni kuningas)
• Halaisos
• Idomeneus (Minose lapselaps, üks Helena kosilasi)
• Kanobos (Menelaose tüürimees)
• Machaon (arst, Asklepiose poeg, langes Penthesilease või Eurypylose käe läbi)
• Medon (langes Aineiase käe läbi)
• Menelaos (Agamemnoni vend, tuli koos Helenaga tervena tagasi ja valitses Spartat veel kaua)
• Menestheus (Peteose poeg, Atika kuningas)
• Neoptolemos ("Aeneises" Pyrrhos, Achilleuse ja Deidameia poeg)
• Nestor (tuli tervena Pylosesse (Nestori paleesse) tagasi ja valitses veel kaua)
• Nireus (langes Eurypylose käe läbi)
• Odysseus ("kavalusrikas ja kangelaslik", tema koduteed ja kojujõudmist käsitleb Homerose "Odüsseia")
• Palamedes (langeb Odysseuse salasepitsuste tõttu justiitsmõrva ohvriks)
• Patroklos (Achilleuse sõber, langeb Euphorbose ja Hektori käe läbi)
• Philoktetes (oli Heraklese sõber ja relvakandja ning tema mürginooltega vibu pärija)
• Podarkes (Iphiklose poeg, Protesilaose vend, langes Penthesilease käe läbi)
• Podaleirios (Machaoni vend, samuti arst)
• Polypoites (Hippodameia ja Peirithoosi poeg, jäi sõjas ellu)
• Protesilaos (Podarkese vanem vend, langes Euphorbose, Hektori või Aineiase käe läbi)
• Sinon (Odysseuse sugulane, valetas troojalastele Trooja hobuse kohta)
• Stentor (Stentori häälega mees)
• Sthenelos (Kapaneuse poeg)
• Teukros (Suure Aiase poolvend, Telamoni poeg)
• Thersandros (Teeba kuningas, langes Telephose käe läbi)
• Thersites (kurja keelega mees, Achilleus lõi ta maha, Sophoklese järgi mitte)
• Xanthos ja Balios (Achilleuse hobused, oskasid rääkida)

• Aineas (Anchisese ja Aphrodite poeg, Priamose sugulane, pääses põlevast Troojast)
• Agenor (Antenori poeg, langes Neoptolemose käe läbi)
• Ainia
• Amphios ja Adrastos (Merops Perkosiose pojad, langesid Diomedese käe läbi)
• Anchises (Ainease pime isa)
• Andromache (Hektori abikaasa, pärast Trooja langemist Neoptolemose orjatar)
• Asios (Hyrtakose poeg, Arisbe kuningas, langes Idomeneuse käe läbi)
• Askanios (Ainease poeg, Juliuste suguvõsa müütiline esivanem)
• Astyanax (Hektori ja Andromache poeg, Neoptolemos tappis ta)
• Deiphobos (Priamose poeg, Hektori vend, langes Menelaose käe läbi)
• Dolon (Odysseus ja Diomedes võtsid ta vangi, kuulasid üle ja tapsid)
• Euphorbos (langes rüseluses Patroklose surnukeha pärast Menelaose käe läbi)
• Eurypylos (Telephose poeg, müüslane, langes Neoptolemose käe läbi)
• Eurytion
• Glaukos (lüükialaste kuningas, Bellerophoni lapselaps, vahetas Diomedesega rüü, Suur Aias tappis)
• Hektor (Priamose ja Hekuba poeg, langes Achilleuse käe läbi)
• Hekabe (Priamose abikaasa, Hektori, Parise, Deiphobose, Helenose, Troilose, Kassandra, Polyxena ja Polydorose ema)
• Helenos (nägija, Kassandra kaksikvend, Hektori vend, Odysseus võttis ta vangi ja piinas teda)
• Hiketaon
• Kassandra (Agamemnoni abikaasa Klytaimnestra tappis ta)
• Kebriones (Hektori poolvend ja vankrijuht, langes Patroklose käe läbi)
• Koroibos (Kassandra kosilane, Diomedes tappis ta)
• Kyknos (Poseidon i poeg, langes Achilleuse käe läbi)
• Iapyx
• Laokoon (nägija, suri koos poegadega piinarikkalt)
• Memnon (etiooplane, langes Achilleuse käe läbi)
• Mygdon (früüglaste kuningas)
• Pandaros (Lykaoni poeg, langes Diomedese käe läbi)
• Paris (Alexandros, oli röövinud Helena ja sellega valla päästnud Trooja sõja, langes Philoktetese noole läbi)
• Penthesileia (amatsoonide kuninganna, langes Achilleuse käe läbi)
• Phorkys (langes Suure Aiase käe läbi)
• Polites (Priamose poeg, langes Neoptolemose käe läbi)
• Polydamas (Panthoose poeg)
• Polyxena (langes Neoptolemose käe läbi)
• Priamos (Trooja kuningas, Hektori, Parise jt isa, Achilleuse poeg Neoptolemos tappis ta)
• Rhesos (langes Diomedese käe läbi)
• Sarpedon (Zeusi ja Europe poeg, langes Patroklose käe läbi)
• Troilos (Hektori ja Parise vend, langes Achilleuse käe läbi)

• Zeus (oli neutraalne)
• Eris (vallandas sõja)

• Athena
• Hera
• Hephaistos
• Hermes
• Thetis
• Poseidon

• Aphrodite
• Apollon
• Ares
• Artemis
• Leto
• Skamandros, jõejumal

 Pikemalt artiklis Laevade kataloog

• abandid
• ahhailased (Homeros kasutas seda nime kreeklaste kohta üldse, sõna "hellenid" ta veel ei kasutanud)
• aiginalased
• aitoollased
• argiivid ja tirynslased
• arkaadlased
• ateenlased ja salamislased
• boibelased (Tessaalia)
• boiootlased
• Dulichion
• elislased
• Elone (Tessaalia)
• enieenid
• iolkoslased (Tessaalia)
• ithakalased
• kreetalased
• lokrislased
• magnesialased
• Meliboia
• minüalased
• mükeenelased ja Korinthos
• mürmidoonid
• oichalialased
• Ormenion (Tessaalia)
• pherailased
• phokislased
• pyloslased
• Phylakia
• rhodoslased
• spartalased
• symelased

• aithioobid
• amatsoonid
• Adrasteia
• dardanid
• früüglased (peamiselt Troases)
• halitsoonid
• kaarlased, kes Homerose järgi valitsesid ka Mileetost
• kiikonid (Traakia)
• kolonailased
• Lüükia
• Maioonia (Lüüdia)
• müüslased (Traakia)
• paioonlased (Illüüria)
• pelasgid
• Perkote (Troas)
• Zeleia (Troas)
• traaklased (Traakia)

• Meges, epeaanide või dulichionlaste juht
• Mentes, kiikonite kuningas
• Mentes, taaflaste kuningas

Trooja sõda on inspireerinud palju teoseid. Teema antiikaegsed töötlused, mis on Homerose "Iliasest" (osaliselt) sõltumatud, on ainult fragmentidena säilinud eepilise tsükli teoste:

• "Troojalased", "Andromache" ja teised Euripidese draamad
• "Aias" ja teised Sophoklese draamad
• Vergiliuse "Aeneis"
• Smyrna Quintuse "Posthomerica"
• Dictys Cretensise "Ephemeris belli Troiani"
• Dares Phrygiuse "Acta diurna belli Troiani"
• "Excidium Troie" ühes Richard Rawlinsoni kogu käsikirjas

Eelkõige Dictys ja Dares olid keskaegsete töötluste allikad. Et Homerose kreekakeelne tekst ei olnud enam kättesaadav ja "Iliasest" olid olemas ainult ladinakeelsed katkendid, peeti neid kahte kõige vanemateks ja kõige usaldusväärsemateks allikateks, ses tegu on Trooja sõja väidetavate tunnistajate ütlustega, milles ei räägita sõnagi jumalate sekkumisest. Johannes Malalase teoses "Chronographia" (6. sajand) ja Johannes Zonarase teoses "Epitome Historion" (12. sajand) esitatud Bütsantsi historiograafia traditsioon ei olnud ladina keskaja autoritele muidugi samuti enam kättesaadav. Dictysest ja Daresest sõltuvate keskaegsete töötluste hulgas on tähtsaim Benoît de Sainte-Maure'i "Roman de Troie" (1161).

Oli veel palju teisi teoseid ladina, prantsuse, inglise, saksa, itaalia, hispaania ja teistes keeltes, mida nimetatakse Trooja romaanideks ja mis levisid laialt, mis lõpuks ilmusid ja mida loeti uusaja välja. Nende seas on tähtsamad

• "Ylias Dareti Phrygii" (1190, Joseph Exeterist)
• "Historia destructionis Troiae" (1297, Guido delle Colonne), mida palju töödeldi ja tõlgiti
• "Buch von Troja" (1392, Hans Mair von Nördlingen)

Oli ka eepilisi versioone, nagu Konrad von Würzburg üle 40 000 värsiga "Trojanerkrieg", ning proosatöötlusi. Georg Gotthartilt pärineb dramatiseering "Zerstoerung der grossen vnd vesten Koeniglichen Statt Troia oder Jlio", mis lavastati 1598 Solothurnist.

Geoffrey Chaucerilt pärineb "Troilus & Criseyde", William Shakespeare'ilt "Troilus ja Cressida", Hector Berliozilt "Les Troyens" ja Jean Giraudoux'lt "Trooja sõda ei tule".

Friedrich Schiller on kirjutanud raskemeelse luuletuse "Das Siegesfest". Gustav Schwab kirjutas müüdiraamatu "Die schönsten Sagen des klassischen Altertums", mis jäi 1950ndateni saksa kodanluse majaraamatuks – kuni selle ajani eeldati igalt abituriendilt, et ta on Trooja sõjaga päris hästi tuttav. Lastele kirjutas Franz Fühmann loo "Das hölzerne Pferd". Christa Wolf kirjutas jutustuse "Kassandra" (1983), milles ta kirjeldab naiskirjutuse näitena Kassandra ja lõppkokkuvõttes iseenda naiselikku, matriarhaalset vaadet Trooja sõja sündmustele ning lõpuks ka tänapäevale. Nii saab Trooja mõistujutuks sotsialistliku Euroopa allakäigust. Tänapäevased töötlused kuuluvad sageli imeulme ja ajaloolise spekulatsiooni valda, nagu Gisbert Haefsi teos "Troja" (1999), mis tõlgendab pärandunud legende omapäraselt, sageli ka veenvalt, realistlikult. Aastal 2002 avaldas ansambel Blind Guardian pealkirja "And Then There Was Silence" all 14-minutilise muusikalise jutustuse Trooja sõjast. Selle loo põhjal on tehtud ka telefilm "Helen of Troy" (2003) ja Wolfgang Peterseni kinofilm "Troy" (2004). Kinofilmi süžee lahkkneb paljudes punktides antiikpärimusest. Dan Simmons avaldas 2004 "Iliase" sündmuste töötluse, ulmeromaani "Ilium".

Antiikajal peeti "Iliast" autentseks jutustuseks ajaloolisest sündmusest.

Paljud inimesed läbi ajaloo on uskunud, et Trooja sõda toimus ka päriselt. Nad uskusid, et Homeros oli sõja kirjeldamisel kõvasti liialdanud, lugu ilustanud, kaunistanud ja muutnud, aga et ta siiski kirjeldas ajaloos toimunud sündmust.

Trooja linn paiknes "Iliase" andmetel Dardanellide ääres. Diletandist Saksa arheoloog Heinrich Schliemann alustas 1871 väljakaevamisi Hisarlık Tepe künkal tänapäeva Türgi ala loodeosas ning identifitseeris varemed, mis ta sealt leidis, Homerose kirjeldatud Troojana. Hilisemad väljakaevamised on seadnud selle teooria kahtluse alla, kuna leidude põhjal on põhjust arvata, et linn on ehitanud mitusada aastat pärast Trooja sõda. Vaidlused jätkuvad tänapäevani.

Trooja sõja ajaloolisus, st küsimus, kas see leidis tõesti aset, kas sellel oli vähemalt ajalooline tuum või kas see oli puhtfiktiivne jutustus, on väga vaieldav ja oli ka Tübingeni Trooja-debati aine.

Et Trooja sõda oli kreeka mütoloogia oluline, suhteliselt hiline sündmus, oli juba antiikajal katseid sõda dateerida. Tavaliselt põhinesid need kuningate genealoogiatel.^[50]

Trooja langemise dateerisid antiikautorid ajavahemikku 1334–1135 eKr, kusjuures enamik dateeringuid jääb ajavahemikku 13. sajandi lõpust 12. sajandi alguseni eKr.

Nii annab Ephoros Kymest sõja lõpu ajaks 1135 eKr,^[51] Sosibios (isa) 1172 eKr.,^[52] Eratosthenes 1184 või 1183 eKr..,^[53] Timaios Tauromenionist 1193 eKr,^[54] Parose kroonika 1209/1208 eKr,^[55] Dikaiarchos 1212 eKr,^[56] Herodotos umbes 1230 eKr,^[57] Eretes 1291 eKr^[58] ja Duris Samoselt 1334 eKr.^[59]. Ephoros nimetab kuupäevana 23./24. targeelioni (6./7. mai) ja Hellanikos Lesboselt 12. targeelioni (26. mai), teised seevastu 23. skirofoorioni (7. juuli) või 23. püanepsioni (7. oktoober).

Homeros kirjeldab Trooja purunemist mõnda aega enne sõda maavärinas. Mõned uurijad samastavad seda sündmust Trooja VIh lõpuga, mis Carl Blegeni uurimuste järgi purunes umbes 1300 eKr maavärinas. Järglane Trooja VIIa oli seniste teadmiste järgi pisut vaesem linn ning hävis oletatavasti 12. sajandi keskpaigas eKr^[60] tules. Täpne dateering on siiski vaieldav. Keraamikaleiud viitavad tugevasti sellele, et häving ei leidnud aset enne umbes 1180. aastat eKr.^[61]

Tänapäeva uurijad, kes ei pea Trooja sõda fiktiivseks, dateerivad selle enamasti 13. või 12. sajandisse eKr.

• Johann Nepomuk Uschold. Geschichte des Trojanischen Krieges: J. G. Cotta’sche Buchhandlung, Stuttgart und Augsburg 1836. Veebis.
• Engelbert Drerup. Trojanischer Krieg. – Wilhelm Heinrich Roscher (toim). Ausführliches Lexikon der griechischen und römischen Mythologie, kd 5, Leipzig 1924, vg. 1232–1261, Veebis.
• Heinrich Alexander Stoll. Unistus Troojast. Romaan Heinrich Schliemanni elust (kaanepealkiri: "Schliemann"), saksa keelest tõlkinud Riina Mägi, Biograafiline sari; Eesti Raamat: Tallinn 1971, 520 lk.
• Michael Wood. In Search of the Trojan War, London: BBC Books 1985, ISBN 0-563-20161-4; 2. trükk, Berkeley: University of California Press 1996, 1998 (paperback), ISBN 0-520-21599-0.
• Melsene Schäfer. Der Götterstreit in der Ilias (= Beiträge zur Altertumskunde. Band 15), Teubner: Stuttgart 1990.
• Philipp Vandenberg. Priamose aare: kuidas Heinrich Schliemann oma Trooja välja mõtles, saksa keelest tõlkinud Jüri Selirand, sari Maailm ja mõnda, Olion: Tallinn 2001, 400 lk.
• Jonathan S. Burgess. The Tradition of the Trojan War in Homer and the Epic Cycle, Johns Hopkins 2004, ISBN 0-8018-7890-X.
• Diane P. Thompson. The Trojan War: Literature and Legends from the Bronze Age to the Present, Jefferson, NC: McFarland 2004, ISBN 0-7864-1737-4.
• Joachim Latacz. Troy and Homer: Towards a Solution of an Old Mystery, New York: Oxford University Press (US) 2005, ISBN 0-19-926308-6.
• Raimund Wünsche (toim). Mythos Troja, Staatliche Antikensammlung und Glyptothek München: München 2006, ISBN 978-3-933200-11-2, ISBN 3-933200-11-3.
• Rodney Castleden. The Attack on Troy, Barnsley, South Yorkshire, UK: Pen and Sword Books 2006, ISBN 1-84415-175-1.
• Barry Strauss. The Trojan War: A New History. New York: Simon & Schuster 2006, ISBN 0-7432-6441-X.
  • Der Trojanische Krieg. Mythos und Wahrheit, Theiss: Stuttgart 2008, ISBN 978-3-8062-2154-1.
• Martin M. Winkler (toim). Troy: From Homer's Iliad to Hollywood Epic, Oxford: Blackwell Publishers 2007, ISBN 1-4051-3182-9, ISBN 1-4051-3183-7.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Trooja sõda

Tsitaadid Vikitsitaatides: Trooja sõda

• Ülo Mäeots, TROOJA SÕDA, Irina Avrametsi veebis
• Der Trojanische Krieg, mythentor.de